Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

62 страница из 84

„Jaa, olen tänulik, et lubad mul mõnda aega siin elada.”

„Tore! Ehkki ma loodan, et te lepite ikka Yuzuga ära.”

Selle peale polnud mul midagi kosta. Masahiko ise abielus ei olnud. Olin kuulnud, et ta on biseksuaal, kuid kas see kõmu ka tõele vastas, ma ei teadnud. Tundsime teineteist küll juba pikka aega, kuid seda teemat me kunagi ei puudutanud.

„Kas jätkad portreede maalimist?” küsis Masahiko minult lahkudes.

Seletasin talle, et hetkel olen selle töö katki jätnud.

„Millest sa siis elad?” küsis ta samuti nagu mu agent.

„Hoian kulusid kokku, lisaks on mul sääste,” selgitasin talle samuti nagu agendile. Lisasin, et tahan üle pika aja midagi enda jaoks maalida.

„Kõlab hästi,” ütles Masahiko. „Aeg-ajalt peabki tegema seda, mida ise tahad. Muide, ega sa juhtumisi kunstiõpetaja ametit proovida ei taha? Odawara jaama juures on midagi huvikeskuse sarnast, seal toimuvad ka kunstitunnid. Need on eelkõige lastele, kuid eraldi on ka täiskasvanutele mõeldud grupp. Seal õpetatakse joonistamist ja akvarelli, aga mitte õlimaali. Keskuse juhataja on mu isa tuttav. Ärivaistu tal ei ole, ta teeb asja rohkem puhtast südamest. Kuid praegu on ta hädas, sest pole õpetajat. Ta oleks kindlasti väga rõõmus, kui teda aitaksid. Tasu ei ole teab mis suur, aga veidi lisa teenib siiski. Piisab, kui õpetad kaks korda nädalas, seega väga suur koormus see olla ei tohiks.”