Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

63 страница из 84

„Aga ma ei ole kunagi õpetanud ja vesivärvidega maalimisest ei tea ma suurt midagi.”

„See on lihtne,” ütles ta. „Sa ei õpetaks ju professionaale. Õpetada tuleks vaid põhiasju ja selle saaksid sa ühe päevaga kätte. Laste õpetamine peaks sind eriti innustama. Pealegi sedasi üksi mägedes elades oleks hea nädalas paar korda linnas käia ja inimestega suhelda, muidu võid ära pöörata. Ma ei taha, et lõpetaksiks nagu Jack Nicholson „Hiilguses”,” sõnas Masahiko ja imiteeris Jack Nicholsoni. Jäljendamises on ta alati kõva käsi olnud.

„Ma võin ju proovida. Eks näis, kuidas läheb,” naersin ma.

„Ma võtan sinuga pärast ühendust,” ütles ta.

Seejärel viis Masahiko mu kiirtee äärde jäävasse Toyota kasutatud autode keskusesse, kus ma Corolla mahtuniversaali eest maksin sularahas. Sellest päevast alates hakkasin ma Odawara mäe tipus elama. Olin peaaegu kaks kuud ringi tiirutanud, kuid nüüd saabus paikne, üksildane ja rahulik elu. Milline muutus!

Järgmisest nädalast alustasin Odawara jaama juures kultuurikeskuses kolmapäeviti ja reedeti kunstitundide juhendamist. Enne oli väike intervjuu, kuid Masahiko Amada soovitus tähendas, et mind võeti kohe tööle. Pidin kaks korda nädalas õpetama täiskasvanuid ja reedeti oli lisaks tund ka lastega. Laste õpetamisega harjusin kiiresti. Mulle meeldis nende joonistusi vaadata ja see virgutas kenasti mu meeli, nii nagu Masahiko oli arvanud. Sain lastega, kes tunnis käisid, kiiresti sõbraks. Mul oli vaja ainult klassis ringi käia, nende joonistusi vaadata, anda praktilist nõu, kiita nende tugevaid külgi ja neid julgustada. Lasin lastel mitu korda ühte ja sama asja joonistada. Õpetasin neile, et kui sama asja kasvõi veidi erineva nurga alt vaadata, võib see paista täiesti teistsugune. Ja et nii nagu inimesel on erinevaid külgi, on esemetel mitmeid tahke. Lapsed mõistsid, et see on huvitav.