Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

65 страница из 84

Ma ei püüa end õigustada, kuid tollal ei olnud mul aega hinnata seda, kas mu tegu oli õige või vale. Ma lihtsalt hoidsin puunotist kinni ja lasin end voolul edasi kanda. Totaalses pimeduses, ilma tähtistaeva ja kuuta. Olin kindel, et seni, kuni ma sellest puunotist kinni hoian, ma ei upu, kuid mul polnud õrna aimugi, kuhu ma teel olen.

Tomohiko Amada maali „Komtuuri tapmine” avastasin ma paar kuud pärast majja kolimist. Tookord ma seda ei teadnud, kuid see maal keeras kogu mu elu pea peale.

Maikuu lõpul ühel päikeselisel hommikul viisin oma maalitarbed ateljeesse, mida viimati oli kasutanud Tomohiko Amada, ja seisin üle pika aja lõuendi ees (ühtegi Tomohiko Amada maalitarvet ateljees polnud, küllap oli Masahiko need ära viinud). Ateljee oli viie ruutmeetri suurune nelinurkne ruum puitpõranda ja valgeks värvitud seintega. Põrand oli paljas, ilma ühegi vaibata. Põhjaküljel oli suur avatud aken, mille ees lihtsad valged kardinad. Ida poole jääv aken oli väike ja seal kardinaid polnud. Nagu teisteski tubades ei rippunud ka ateljee seintel ühtegi maali. Toanurgas oli suur keraamiline kraanikauss, milles sai pintslitelt värvi maha pesta. Ilmselt oli seda sageli kastutatud, sest see oli väljastpoolt kõiksugu värvidega koos. Kraanikausi kõrval oli vanamoodne õliradiaator ja laes suur ventilaator. Lisaks oli ruumis töölaud ja üks ümmargune puidust taburet. Sisseehitatud seinariiulil asetses kompaktne muusikakeskus, et maalimise ajal saaks ooperiplaate kuulata. Lahtisest aknast sisse puhuv tuul tõi endaga kaasa värskendavat metsalõhna. Kahtlemata oli see paik, kus kunstnik sai oma tööle keskenduda. Kõik, mis vaja, oli olemas, kuid ühtegi liigset asja seal polnud.