Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

69 страница из 84

„Hm? Huvitav, miks? Sul on ju ometi imeline keha,” ütlesin ma.

Ta kehitas kergelt õlgu. „Nojah, eks me oleme juba ka viisteist aastat abielus olnud, meil on kaks last ja ma ei ole enam oma esimeses nooruses.”

„Minu arust oled sa täitsa kobe tükk.”

„Aitäh. Ehkki see kõlab, nagu ma oleks miski teise ringi kaup.”

„Et nagu ressursside taaskasutamine?”

„Nojah.”

„Järelikult väga väärtuslik ressurss,” ütlesin ma. „Ühiskonnale kasulik.”

Ta itsitas: „Kui vaid kõik korralikult ära sorteerida …”

Pärast väikest vahepausi keskendusime me veelkord innukalt keerukale „ressursside sorteerimise” protsessile.

Kui aus olla, siis algselt ei olnud ma temast kui isiksusest teab mis sisse võetud. Ses mõttes oli mu suhe temaga teistsuguse värvinguga kui teiste naistega, kellega ma vahekorras olen olnud. Meil ei olnud ühiseid teemasid, millest rääkida. Meie senises elukogemuses ega ka keskkonnas, milles me elasime, polnud midagi ühist. Kuna mina olen loomult vaikne, siis oli peamiselt tema see, kes rääkis, kui me koos olime. Ta rääkis mulle oma isiklikest asjadest, mina kiitsin takka või ütlesin oma arvamuse, kuid seda oli raske nimetada tõsiseks vestluseks.