Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

67 страница из 84

Tõusin hommikuti vara (tavaliselt alati enne kuut), tegin esmalt köögis endale tassi kohvi, võtsin siis kruusi, läksin ateljeesse ja istusin lõuendi ette taburetile. Ma keskendusin, kuulasin oma südame häält ja otsisin selles sisalduma pidanud kujutluspilti. Kuid alati lõppes see mõttetu lüüasaamisega. Kui olin üritanud mõnda aega keskenduda, andsin alla, istusin ateljee põrandale ja kuulasin vastu seina nõjatudes Puccini oopereid (miskipärast kuulasin tol ajal vaid Puccinit) „Turandoti” või „Boheemi”. Istusin, vahtisin loiult laes keerlevat ventilaatorit ja ootasin, et kasvõi midagi minuni jõuaks – mõni idee või motiiv. Aga ei midagi. Ainult varasuvine päike lähenes loiult seniidile.

Milles asi? Võib-olla olin liialt kauaks jäänud elatise teenimise nimel portreid maalima? Võib-olla olin seetõttu oma loomuomast intuitsiooni kaotamas? See oli nagu liiv merekaldal, mille laine aegamisi minema uhub. Olin millalgi valesse suunda pööranud. Mul on aega vaja, mõtlesin ma. Pean olema kannatlik ja aja enda kasuks tööle panema. Nii saaksin oma loomingulise väe jälle õigesse voolusängi juhtida ja mu intuitsioonikanal peaks siis taas avanema.