Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

68 страница из 84

Sel perioodil tekkis mul suhe kahe abielunaisega. Ilmselt otsisin ma mingit vaimset läbimurret. Et surnud punktist üle saada ja sellest vabaneda, oli mul vaja leida innustust (ükskõik mil moel), äratada üles oma vaim. Lisaks hakkasin ma üksi elamisest väsima. Tegelikult polnud ma juba pikka aega vahekorras olnud.

Kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, siis näib, et tookord kulgesid päevad üsna veidralt. Tegin hommikul vara silmad lahti, läksin valgete seintega nelinurksesse ateljeesse, seisin valge lõuendi ette ja kui ühtegi ideed pähe ei tulnud, istusin põrandale ja kuulasin Puccinit. Mis mu loomingulisse maailma puutub, siis seal valitses puhas tühjus. Kui Claude Debussy sattus ooperit luues ummikusse, kirjutas ta: „Päevast päeva loon ma eimiskit, tühjust.” Tol suvel olin mina samuti haaratud päevast päeva „tühjuse loomisest”. Võib-olla harjusin tühjusega tõtt vahtima, ehkki ma ei saa öelda, et me oleksime väga lähedaseks saanud.

Kaks korda nädalas pealelõunal tuli ta (too teine abielunaine) punase Mini Cooperiga minu juurde. Läksime otse voodisse ja armatsesime. Pärastlõuna esimestel tundidel andusime täielikult teineteisele. Nõnda loodu ei olnud kahtlemata tühjus. Selles olid mängus reaalsed kehad. Kehad, mida sai reaalselt puudutada, iga selle osa huultega üle käia. Otsekui oleksin sel moel oma teadvust sisse ja välja lülitanud, hakkasin ma liikuma ebamäärase ja kaheldava eimiski ning elava reaalsuse vahel. Naine tunnistas, et abikaasa polnud tema keha juba ligi kaks aastat oma käte vahel hoidnud. Mees oli naisest kümme aastat vanem ja tööga hõivatud, koju saabus hilja. Isegi kui naine meelitas meest voodisse, ei paistnud see talle huvi pakkuvat.