Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

73 страница из 84

Sellised maalid, mida ma tudengina tegin, nii-öelda abstraktsed maalid, ei kütkestanud mind enam. Sedalaadi maalikunst ei vaimustanud mind. Praegu tagasi vaadates tundub mulle, et pildid, mida ma tol ajal ennastunustavalt maalisin, polnud tegelikult muud kui lihtsalt vormi tagaajamine. Noorena kütkestas vormi ilu ja tasakaal mind täielikult. Ega selles muidu midagi halba ole. Kuid ma ei küündinud sellise hingelise sügavuseni, mis maalis oleks pidanud olema. Praegu saan ma sellest suurepäraselt aru. Tollal oli mulle jõukohane teha pilte, mis kütkestasid kõigest võrdlemisi pealiskaudse vormiga. Miski ei raputanud mind. Minu maalid olid parimal juhul vaid hästi tehtud.

Nüüd olen kolmekümne kuue aastane, nelikümmend on varsti käega katsuda. Olen ikka tundnud, et pean selleks ajaks, kui ma neljakümneseks saan, kunstnikuna leidma oma unikaalse maailma. Neljakümnes eluaasta on inimese jaoks omamoodi pöördepunkt. Sealt edasi ei saa enam samamoodi jätkata. Mul on sinna veel neli aastat. Kuid need neli aastat mööduvad, nii et ei saa arugi. See, et olin elatise teenimiseks portreid maalinud, oli otsekui ringiga minek. Pean jälle panema aja enda kasuks tööle.