Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

74 страница из 84

Elades majas mägede vahel tekkis mul tahtmine selle omanikust Tomohiko Amadast rohkem teada saada. Siiani ei olnud mul suurt huvi nihonga vastu, ja ehkki ma olin kuulnud Tomohiko Amada nime ja ta oli mu sõbra isa, ei teadnud ma, mis inimene ta oli või milliseid maale ta tegi. Nihonga maailmas oli Amada nimi tuntud, kuid ta polnud ülemaailmselt kuulus ning elas üksildase ja vaikse (et mitte öelda kangekaelse) looja elu kulisside taga. See oli enam-vähem kõik, mis ma temast teadsin.

Aga kui ma kuulasin temast maha jäänud plaadimängijaga ta plaadikogu, lugesin raamatuid ta raamaturiiulis, magasin voodis, kus tema oli maganud, valmistasin iga päev tema köögis süüa ja kasutasin ta ateljeed, süvenes minus üha enam huvi Tomohiko Amada isiku vastu. Seda võiks vist ka uudishimuks nimetada. Tema elutee viis ta Viini, kus ta esialgu õppis modernistlikku maalikunsti, kuid kodumaale naastes tegi ta kannapöörde ja hakkas Jaapani maali nihonga’ga tegelema. See äratas kahtlemata huvi. Üksikasju ma ei tea, kuid tavamõistus ütleb, et inimesel, kes on pikalt tegelenud Lääne kunstiga, ei ole kindlasti mitte kerge minna üle nihonga peale. Esmalt peab olema kindel otsus kogu see seni vaevaga omandatud tehniline baas kõrvale jätta. Seejärel tuleb uuesti alustada nullist. Ometi valis Amada raske tee. Sellel pidi olema mingi mõjuv põhjus.