Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

79 страница из 84

1941. aastal sügisel toimus Pearl Harbori rünnak ning kui Jaapan lõplikult sõtta astus, lahkus Amada Tōkyōst ja läks tagasi Asosse vanematekoju. Pere teise pojana pages ta pärandiga seotud sekelduste eest, talle anti koos teenijannaga väike maja, kus ta vaikselt sõja üle elas. Oli see õnn või õnnetus, kuid kaasasündinud kopsudefekti tõttu polnud tal ka muret, et teda sõjaväkke oleks võetud (see võis muidugi olla jutt, mida avalikkusele räägiti, ja võimalik, et perekond tõmbas kulisside taga niite, et teda ei värvataks). Lisaks ei olnud tal vaja toidupuuduse üle kurta, nagu tolleaegsetel tavakodanikel. Ta elas kaugel mägedes ja võis olla kindel, et kui väga palju sihtmärgist mööda ei lasta, siis USA pommid teda ei taba. Nõnda elas ta üksi Aso mägedes kuni sõja lõpuni 1945. aastal. Ajal, mil tema sidemed maailmaga olid katkenud, pühendus ta ihu ja hingega omal käel nihonga maalitehnikate omandamisele. Sel perioodil ei eksponeerinud ta ühtegi tööd.

Paljulubava noore kunstnikuna oli Amada koguni Viinis õppimas käinud, seepärast ei olnud tema jaoks ilmselt lihtne üle elada kuueaastast vaikuse perioodi, mil kunstiringkonnad jõudsid ta juba unustada. Kuid tema juba niisama lihtsalt verest välja ei löönud. Kui pikaleveninud sõda lõpuks läbi sai ja inimesed segadusest toibuda jõudsid, debüteeris justkui ümbersündinud Amada paljutõotava nihonga-kunstnikuna. Ta hakkas vähehaaval sõja-aastail valminud maale näitustele välja panema. See oli periood, mil enamik kunstnikke, kes olid sõja ajal maalinud sütitavaid propagandistlikke pilte, pidid selle eest vastutuse võtma ning nad sunniti okupatsioonivägede karmi pilgu all eraklusse. Just seepärast olid Amada teosed kui uus võimalus nihonga revolutsiooniks ja need pälvisid maailma tähelepanu. Ajast sai tema liitlane, kui nii võib öelda.