Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

81 страница из 84

Mida Amada Viinis ikkagi koges? Milliste sündmuste tunnistajaks ta oli? Mis sundis teda igaveseks õlimaalipintsli kõrvale heitma? Kujutasin ette punase ja musta svastikaga lippudega ääristatud Viini tänavaid ning noort Amadat mööda neid teid jalutamas. Miskipärast on mu kujutluspilt talvest. Ta kannab paksu mantlit, sall kaela ümber keritud, kaabu kõrvuni pähe surutud. Tema nägu näha ei ole. Keset esimest lobjakat ilmub nurga tagant tramm. Ta hingab kõndides välja valget hingeauru, mis on justkui vaikuse kehastus. Kohalik rahvas istub soojas kohvikus ja joob kohvi rummiga.

Proovisin selle Viini tänavapildi ja stseenid Asuka aja Jaapanist, mida ta hilisemal perioodil maalis, kuidagi kokku viia. Kuid ka kõige parema tahtmise juures ei leidnud ma neis kahes maailmas midagi sarnast.

Terrass jäi lääne poole, vaatega kitsale orule, ning teisel pool orgu paistis sama kõrge mäeahelik. Sellel mäenõlval oli mitu maja, mille vahel oli rohkelt ruumi ja rohelust. Minu majast paremale jäi silmatorkavalt suur modernne maja. Valgest betoonist ja sinisest toonitud klaasist maja mäetipus oli sedavõrd elegantne ja luksuslik, et selle kohta oleks vist isegi õigem öelda häärber. See oli mäekülje reljeefiga sobituv kolmel tasandil laiutav hoone. Ilmselt oli mõni tipparhitekt selle projekteerinud. Siinkandis on ammustest aegadest olnud palju suvemaju, kuid selles majas näis keegi aastaringselt sees elavat, sest igal õhtul paistsid akendes tuled. Muidugi võis ka olla, et ettevaatusabinõuna süttisid tuled automaatselt taimeriga. Kuid miskipärast ma kahtlustasin, et see ei ole nii, sest tuled lülitati iga päev sisse ja välja erineval kellaajal. Mõnikord põlesid kõik tuled ja aknad särasid eredalt nagu kaubamaja vaateaknad, mõnikord jälle põlesid ainult aialaternad, aga maja ise oli mattunud ööpimedusse.