Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

82 страница из 84

Mõnikord ilmus keegi terrassile (nagu laevatekile) ja vaatas minu elamise poole. Videvikutunnil oli ta kuju hästi näha. Ehkki seda, kas ta on mees või naine, ma aru ei saanud. See siluett oli väike ning enamasti langes valgus ta selja tagant. Kuid otsustades silueti kontuuride ja liigutuste järgi oletasin, et tegemist on mehega. Ta oli alati üksi. Ilmselt tal perekonda polnud.

Mis inimene küll sellises majas võiks elada? Vabadel hetkedel püüdsin teda endale ette kujutada. Kas ta tõesti elab üksi, teistest eemal mäetipus? Mis tööd ta teeb? Kahtlemata on ta elu seal šikis klaasist häärberis luksuslik ja muretu. Vaevalt ta sellisest ebamugavast kohast iga päev Tōkyōsse tööle käib. Elumuresid tal ilmselt ei ole. Aga kui tema sealt minu poole vaatab, paistab ilmselt minu elu samuti üsna muretu ja rahulik. Eemalt paistavad enamik asju ilusad.

Tol õhtul ilmus taas see kuju välja. Nagu minagi, lesis ta praktiliselt liikumatult lamamistoolil. Näis, et ta mõtiskleb tähti vaadates millegi üle nagu minagi – millegi sellise üle, millele vastust ei leia, ükskõik kui pingsalt ka ei mõtleks. Vähemalt nii mulle näis. Ka ükskõik kui heas olukorras on igal inimesel midagi, mille üle mõelda. Võtsin veiniklaasi kätte ja tõstsin selle temaga salajase solidaarsuse terviseks juues üles.