Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

80 страница из 84

Tema edasise karjääri kohta pole suurt midagi öelda. Kui inimene on edu saavutanud, muutub ta elu igavaks. Muidugi on kunstnikke, kes edu saavutades vajuvad kohe suurejoonelisse tagasilangusesse, kuid mitte Tomohiko Amada. Tema võitis arvukalt auhindu (kultuuritegelase ordenist ta keeldus, väites, et see on „häiriv”) ja sai laialt tuntuks. Aastatega tema tööde väärtus tõusis ning enamik neist on avalikesse kohtadesse välja pandud. Tellimustel polnud lõppu, teda hinnatati ka välismaal ja kõik kulges pärituult. Kuid maailmale kunstnik ennast ei näidanud. Kõik pakkumised ametikohtadele lükkas ta tagasi. Teda kutsutati igale poole, nii kodu- kui ka välismaal, kuid tema kohale ei läinud. Selle asemel istus ta majas Odawara mäe tipus (kus minagi praegu elan) ja maalis, mida hing ihkas.

Nüüd, üheksakümne kahe aastasena, on ta Izu-Kōgenis hooldekodus ega tee enam vahet ooperil ja praepannil.

Sulgesin kunstialbumi ja tagastasin selle laenutusletti.

Kui ilm oli hea, läksin ma pärast õhtusööki terrassile, viskasin lamamistoolile pikali ja trimpasin valget veini. Lõunataevas säravaid tähti imetledes mõtisklesin ma, mida võiksin mina õppida Tomohiko Amada elust. Õppida oleks muidugi palju – julgust mitte karta muutusi elustiilis ja seda, kui tähtis on panna aeg enda kasuks tööle. Aga eelkõige on oluline avastada oma loomingus ainulaadne stiil. See kõik ei ole kindlasti mitte lihtne. Kuid elatudes millegi loomisest tuleb see omandada, ükskõik kuidas. Ja võimaluse korral enne, kui saad nelikümmend.