Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

75 страница из 84

Ühel päeval läksin enne oma kunstiklassi Odawara raamatukokku, et uurida Tomohiko Amada kunstikogu. Raamatukogus oli tema teostest kolm suurepärast kunstialbumit, tõenäoliselt seetõttu, et tegemist oli kohaliku kunstnikuga. Üks neist sisaldas lisamaterjalina ka mõningaid ta õlimaale, mida ta viljeles oma kahekümnendatel eluaastatel. Minu suureks üllatuseks meenutas tema noorpõlve õlimaalide seeria abstraktseid maale, mida mina olin varem teinud. Stiil ei olnud küll täpselt sama (ta oli sõja eel tugevalt mõjutatud kubismist), kuid neis ilmnevas „ahnes vormi taga ajamise” hoiakus oli midagi ühist minu omaga. Nagu võiski oodata inimesest, kellest hiljem sai esmaklassiline maalikunstnik, olid ta tööd muidugi sügavamad ja veenvamad kui minu omad. Tehnika oli samuti hämmastav. Ilmselt olid need omal ajal väga hinnatud maalid. Kuid midagi jäi neis puudu.

Istusin raamatukogus laua taga ja uurisin neid maale hoolega. Mis neis vajaka jäi? Ma ei osanud seda miskit konkreetselt välja tuua, kuid kokkuvõttes võib öelda, et need olid maalid, mis oleksid võinud ka olemata olla. Maalid, mille igavikku haihtumine ei tekitaks kelleski ebamugavust. Võib-olla kõlab see julmalt, kuid see oli tõde. Nüüd, umbes seitsekümmend aastat hiljem, oli see ilmselge.