Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

76 страница из 84

Seejärel keerasin lehekülgi ning vaatasin kronoloogilises järjekorras ta nihonga-maale. Tema kui nihonga-kunstniku esimesed tööd olid pisut kohmakad ja jäljendasid varasemate kunstnike tehnikat, kuid ta liikus järk-järgult ja kindlalt unikaalse stiili suunas. Tema edasi arenemist oli võimalik jälgida. Kohati kulges ta areng ehk katse-eksituse meetodil, kuid kõhklematult. Sellest hetkest peale, kui ta võttis pintsli kätte ja hakkas nihonga-stiilis maalima, oli tema teostes midagi, mida ainult tema oskas maalida. Ta oli sellest teadlik ning sammus enesekindlalt selle miski suunas. Tema Jaapani stiilis maalidest ei jäänud muljet, justkui oleks sealt midagi puudu – nii nagu see oli ta Lääne stiilis maalidega. Seega võiks öelda, et ta loomingus toimus mitte pööre, vaid see täiustus.

Nagu enamik nihonga-kunstnikke maalis ka Amada algul realistlikke maastikke ja lilli, kuid lõpuks (ilmselt mingil ajendil) hakkas ta maalima peamiselt stseene iidsest Jaapanist. Mõned stseenid olid Heiani ja Kamakura ajastust, kuid kõige enam köitis teda Asuka periood 7. sajandi alguses, prints Shōtoku aeg. Ta kujutas julgelt ja täpselt tolleaegseid maastikke, ajaloolisi sündmusi ja inimesi. Loomulikult ei olnud ta neid sündmusi oma silmaga näinud, kuid oma vaimusilmas nägi ta neid selgelt ja elavalt. Miks ta valis just Asuka perioodi, ei oska ma öelda, kuid sellest sai tema eriline maailm, ta isikupärane stiil. Ja nii nagu aeg, nii muutus ka tema nihonga-tehnika täiuslikumaks.