Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

66 страница из 84

Uues keskkonnas tugevnes nagu tuikav valu minus soov midagi maalida. Ja mul oli lõputult aega, mida enda tarvis kasutada. Polnud vaja maalida mõttetuid asju elatise teenimiseks ega kohustust naisele õhtusööki valmistada (mitte et mul oleks midagi söögitegemise vastu, kuid see ei muuda fakti, et see oli kohustus). Ma ei pääsenud mitte ainult söögitegemisest, vaid mul oli õigus ka söömata olla, kui ma seda tahtsin. Olin täiesti vaba tegema seda, mida ise teha tahtsin, muretsemata teiste pärast.

Kuid maalida ma lõpuks siiski ei suutnud. Ükskõik kui kaua ma lõuendi ees ka ei seisnud ja seda valendavat tühjust ei vaadanud, ei tulnud mul ühtegi ideed, mida ma maalima peaksin. Mul polnud õrna aimugi, kust alustada. Olin nagu kirjanik, kes on sõnatuks jäänud, või muusik, kes on oma instrumendi kaotanud, ning seisin seal tühjas nelinurkses ateljees ja olin totaalses segaduses.

Midagi sellist polnud ma varem tundud. Üldiselt oli nii, et kui ma lõuendi ette astusin, eemaldus mu meel otsekohe argipäeva horisondilt ning mu peas hakkas midagi toimuma. Mõnikord oli see konkreetne produktiivne idee, aga mõnikord üsna kasutu illusioon. Kuid igal juhul mingid ideed mu peas alati liikusid. Ma pidin lihtsalt leidma nende hulgast sobiva, kandma selle lõuendile ning laskma sel intuitiivselt edasi areneda. Niiviisi sai maal justkui iseenesest valmis. Kuid praegu ei näinud ma mitte midagi, millest oleks võinud miskit saada. Võib olla tugev tahe ja terav loomisvalu, kuid see, mida tegelikult vaja, on konkreetne alguspunkt.