Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

37 страница из 84

Ainus, mis mulle korda läks ja millel oli minuga mingi seos, oli uudis sellest, kuidas karu Hokkaidō metsas ühe seitsmekümne kolme aastase seenelise maha murdis. Uudisteankur teatas, et kui karu talveunest ärkab, on ta näljane ja ärritunud, seetõttu väga ohtlik. Ma magasin vahel telgis ja jalutasin oma suva järgi metsas, seega poleks üldse olnud imelik, kui karu mullegi oleks kallale tulnud. See oli ainult juhus, et karu murdis maha selle eaka mehe, mitte minu. Kuid isegi seda uudist kuuldes ei tundnud ma kübetki kaasa mehele, kellele karu jõhkralt lõpu tegi. Ma ei tundnud vähimatki empaatiat selle valu ja šoki pärast, mida ta koges. Pigem kuulus mu poolehoid karule. Ei, mitte poolehoid, pigem tundsin end kaasosalisena vandenõus.

Mis minuga õieti lahti on, mõtlesin ma, kui ennast peeglist vaatasin, või õigemini ütlesin ma seda endamisi vaiksel häälel. Ma olen vist ära keeranud. Parem on kõigist eemale hoida, vähemalt mõnda aega.

Aprilli teiseks pooleks oli mul külmast kõrini. Seepärast jätsin Hokkaidō selja taha ja naasin peasaarele. Sõitsin Aomorist Iwatesse, Iwatest Miyagisse ning jätkasin teekonda piki Vaikse ookeani rannikut. Mida rohkem lõuna poole ma jõudsin, seda enam läks ilm kevade moodi. Kogu selle aja mõtlesin ma oma naisele. Sellele, kuidas ilmselt just praegu mingid anonüümsed käed teda voodis embavad. Ma ei tahtnud sellele mõelda, kuid millestki muust mul mõelda polnud.