Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

33 страница из 84

Avasin kindalaeka. Seal oli viis-kuus CD-plaati. Üks neist oli Mendelssohni keelpillioktett ansambel I Musici esituses. Mu naisele oli ikka meeldinud autos seda plaati kuulata. Sel palal oli ebatavaline seade kahe kvartetipartiiga, kuid meloodia oli kaunis. Naine ütles kunagi, et Mendelssohn oli kõigest kuusteist, kui ta selle kirjutas. Imelaps!

„Mida sina kuueteistkümneaastaselt tegid?” oli naine mult küsinud.

„Kuueteistkümneselt olin ma ühest oma klassiõest sisse võetud,” vastasin ma tookord.

„Kas te käisite?”

„Ei, me vaevu rääkisime teineteisega. Ma lihtsalt jälgisin teda eemalt. Mul ei olnud julgust temaga juttu teha. Kui koju läksin, joonistasin teda. Tegin temast päris mitu pilti.”

„Nii et tegid vanasti samu asju,” oli naine naernud.

„Jah, ma olen kogu aeg samu asju teinud.”

Jah, ma olen kogu aeg samu asju teinud, kordasin ma oma tollaseid sõnu.

Võtsin Sheryl Crow plaadi mängijast välja ja panin MJQ albumi asemele. Taustaks mängimas Milt Jacksoni meeldivalt bluusilik soolo suundusin mööda kiirteed põhja poole. Vahel tegin teeäärses söögikohas peatuse, tühjendasin põit ja jõin musta kohvi, muidu aga olin terve öö rooli taga. Sõitsin äärmisel sõidureal ja lisasin kiirust vaid aeglastest veokitest möödudes. Veidral kombel ei olnud ma üldse unine. Tundus, nagu ei tuleks mul üldse enam und. Enne koitu jõudsin Jaapani mere äärde.