Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

31 страница из 84

Mis siis oktoobris ja novembris õieti toimus?

On sügisõhtu. Kujutlen, kuidas suures voodis mingi mehe käed mu naist lahti riietavad. Mõtlen naise särgi valgetele õlapaeltele ja särgi all olevatele roosadele rinnanibudele … Mitte et ma seda kõike oleks tahtnud ette kujutada, aga kui see kujutelm juba kord tekkis, ei suutnud ma sellega kaasnevat ahelreaktsiooni peatada. Ohkasin ja tegin teele jäänud söögikoha parklas peatuse. Avasin juhipoolse akna, hingasin suure sõõmu niisket õhku kopsudesse, kuni südame rütm lõpuks taastus. Seejärel astusin autost välja. Kootud müts peas kõndisin läbi peene vihmasaju restorani poole ja astusin sisse. Istusin taha nurka, seinaga eraldatud lauda.

Restoran oli tühi. Kui ettekandja tuli, tellisin kuuma kohvi ning võileiva singi ja juustuga. Kohvi juues sulgesin silmad ja püüdsin rahuneda. Andsin endast parima, et kustutada peast kujutluspilt oma naisest teise mehe embuses, kuid see ei kadunud kuhugi.

Läksin tualettruumi, pesin käed seebiga korralikult puhtaks ja silmitsesin värske pilguga oma nägu, mis kraanikausi kohal olevast peeglist vastu vaatas. Mu silmad olid rohkem pilukil kui tavaliselt ja verd täis valgunud nagu metsloomal, kes nälja tõttu vähehaaval oma elujõudu kaotab, kõhetu ja hirmul. Kuivatasin rätikuga käed ja näo ning uurisin end seinapeeglist täispikkuses. Sealt vaatas vastu kurnatud kolmekümne kuue aastane mees, värviplekkidega kampsun seljas.