Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

27 страница из 84

„Äkki lähevad kõik Kuu peale,” ütlesin ma.

Ta vist ei kuulnud mind hästi. „Mida sa ütlesid?”

„Ah, ei midagi. Ei midagi olulist.”

Kella seitsmeks olin ma oma asjad suurde vinüülist spordikotti pakkinud ja valmis panema punase Peugeot 205 pakiruumi. Vahetusriided, ujumisriided, paar raamatut ja päevik – lihtsalt mõned asjad, mille ikka mägedesse matkama minnes kaasa võtsin. Lisaks visandiplokk ja värvipliiatsite komplekt. Midagi muud, mida kaasa võtta, mul pähe ei tulnud. Mõtlesin, et kui millegi järele vajadus tekib, eks siis saan osta. Kui ma hakkasin, spordikott õlal, korterist välja astuma, istus ta ikka veel köögis laua ääres, kohvitass nina ees ja pilk endistviisi kohvitassi põhja puuritud.

„Kuule, mul on sulle ka üks palve,” ütles ta. „Kas me võime sõpradeks jääda, isegi kui me lahku lähme?”

Ma ei saanud päris hästi aru, mida ta sellega mõtles. Kingapaelad juba kinni seotud, kott üle õla ja ühe käega lingist kinni hoides vaatasin teda.

„Sõpradeks?”

„Tore oleks,” ütles ta, „kui saaksime vahel kokku, et rääkida.”