Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

22 страница из 84

„Palun ära küsi, miks,” küsis naine.

Raputasin kergelt pead. See ei olnud ei „ei” ega „jah”. Ma ei osanud tegelikult midagi öelda, seepärast raputasin vaid automaatselt pead.

Tal oli seljas õhuke, avara kaelusega helelilla kampsun. Esiletükkiva rangluu kõrval paistis kaelusest valge särgi pehme õlapael. See näis nagu mingi erilist sorti nuudel, mida kasutatakse teatud roogades.

„Mul on ainult üks küsimus,” ütlesin ma, pilk endistviisi hajameelselt õlapaelal. Mu hääl oli puine ning kahtlemata ilmetu ja lootusetu.

„Vastan, kui saan …”

„Kas mina olen selles süüdi?”

Ta mõtles hetke selle üle järele ning hingas siis sügavalt ja aeglaselt sisse nagu keegi, kes on tükk aega vee all olnud ja nüüd pea veest välja pistnud.

„Ma arvan, et mitte otseselt.”

„Mitte otseselt?”

„Jah, mitte otseselt.”

Üritasin aru saada ta sõnade vaevumärgatavast intonatsioonist, nagu üritaksin muna käes hoides kindlaks teha selle raskust. „Tähendab, et kaudselt olen siis ikkagi süüdi?”

Sellele naine ei vastanud.

„Mõni päev tagasin nägin koiduhakul üht unenägu,” ütles ta selle asemel. „See oli nii selge unenägu, et ma ei suutnud aru saada, mis on reaalsus ja mis uni. Kui ma silmad avasin, oli mul kõik selge – ma ei saa enam sinuga koos elada.”