Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

20 страница из 84

Mõnikord olen mõelnud, et ma olen kunstimaailmas nagu esmaklassiline prostituut. Ma kasutan oma oskusi nii palju kui võimalik, lähtudes sisetundest, ja püüan kinni pidada teatud protseduurireeglitest. Sedasi on mul võimalik oma kliendile rahuldust pakkuda ja selline anne on mul olemas. Ma olen tasemel professionaal, aga see ei tähenda, et kogu loomeprotsess toimuks vaid mehaaniliselt. Ma teen seda alati kirega. Mu honorar ei ole kindlasti mitte väike, kuid kliendid maksavad selle ära ilma igasuguse nurinata. Sest need, kes oma sooviga minu juurde tulevad, ei ole sellised, kes hinna pärast muretseks. Kuuldused minu oskustest levivad suust suhu. Tänu sellele mul klientidest puudust ei ole. Mul on alati hulk tellimusi ootel. Kuid mul endal ei ole mingit tahtmist portreid maalida. Mul pole selleks mitte kõige vähematki soovi.

Ise ma ei oleks tahtnud saada sedasorti kunstnikuks ega ka mitte sedasorti inimeseks. Kuid asjaolude sunnil ja endalegi märkamatult jäi oma lõbuks maalimine katki. Üks põhjus oli muidugi see, et abielludes pidin mõtlema stabiilsele elule, kuid see ei olnud ainus asi. Tegelikult polnud mul juba enne seda enam tugevat tahtmist oma lõbuks maalida. Võib-olla kasutasin ma abiellumist üksnes ettekäändena. Ma ei olnud enam teab mis noor ning aegamisi kustus minu sees see miski – mingi lõõm mu rinnas. Tasapisi ununes selle lõõma kuumusest kehas tekkiv soe tunne.