Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

16 страница из 84

Miks minu maalitud portreid nii kõrgelt hinnati, ei oska ma ise öelda. Mina täitsin lihtsalt ühe tellimuse teise järel, ilma suurema entusiasmita. Kui päris aus olla, siis hetkel ei mäleta ma ühegi inimese nägu, keda maalinud olen. Ent olen siiski kunstnik, nii et kui ma kord pintsli kätte võtan ja lõuendi ees seisan, ei suuda ma luua midagi täiesti väärtusetut, olgu see siis ükskõik mis sorti maal. Kui ma teeksingi mõne väärtusetu maali, siis riivaks see mu enda kunstimaitset ja häbistaks elukutset, mille olen valinud. Nende tööde üle ei võinud ma küll uhkust tunda, aga otsustasin, et kindlasti ei maali ma selliseid pilte, mille pärast peaks piinlikkust tundma. Seda võib vist ka kutse-eetikaks nimetada. Mina lihtsalt ei saanud muud moodi.

Pealegi lähenesin ma portreemaalile kohe algusest peale omamoodi. Esiteks ei kasutanud ma reaalset inimest modellina. Kui tellimus saabus, siis kohtusin kõigepealt kliendiga (inimesega, kellest hakkasin portreed maalima). Võtsin tunnikese selleks, et temaga näost näkku kohtuda ja rääkida. See oligi lihtsalt vestlus. Sel ajal ei teinud ma ühtegi visandit, vaid hoopis küsisin temalt igasuguseid küsimusi ja tema vastas neile. Küsisin tavaliselt seda, millal, kus ja millises peres ta sündis, milline oli tema lapsepõlv, mis koolis ta käis, mis tööd ta teeb, milline pere tal nüüd on ja kuidas on ta jõudnud oma praegusele positsioonile. Kõnelesime ka kliendi igapäevaelust ja huvidest. Enamasti räägivad inimesed endast rõõmuga ja teevad seda veel ülimalt innukalt (sest ilmselt keegi teine midagi sellist kuulda ei taha). Seepärast juhtus vahel nii, et lubatud üks tund venis kahe või koguni kolme tunni pikkuseks jutuajamiseks. Pärast kohtumist palusin kliendilt viis või kuus fotot laenuks. Need olid täiesti tavalised, poseerimata tehtud ülesvõtted ta igapäevaelust. Vahel (aga mitte alati) tegin oma väikese fotoaparaadiga kliendist erinevate rakursside alt mõned fotod. Ja sellest piisas.