Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

14 страница из 84

Vaid selliste maalidega, mida mulle endale maalida meeldiks, ma muidugi ära ei elanud, seetõttu hakkasin pärast ülikooli lõpetamist toidu lauale saamiseks maalima tellimise peale portreid. Firmabossid, akadeemilise ringkonna tähtsad ninad, parlamendisaadikud, kohalikud prominendid – nii-öelda ühiskonna tugisambad (ehkki nende sammaste „paksus” varieerus) – kõiki neid maalisin nii, nagu mu silmad neid nägid. Nad soovisid realistlikku, väärikat ja vaoshoitud stiilis maali, puhtpraktilistel kaalutlustel – et seda külalistetuppa või firma presidendi kabineti seinale riputada. Teisisõnu sundis töö mind tegema maale, mis olid minu kui kunstniku isiklike eesmärkidega vastuolus. Võiksin veel lisada, et tegin seda vastumeelselt, aga see ei tähenda, et ma kunstnikuna oleksin kuidagi kõrk.

Yotsuyas oli üks väikefirma, kus sai portreemaale tellida. Tänu sellele, et mu kunagine õppejõud isiklikult mind neile tutvustas, õnnestus mul seal tööle asuda autoriõigustega lepingu alusel. Mulle ei makstud küll kindlat palgasummat, kuid teatud hulk portreid tagas piisava sissetuleku selleks, et noor vallaline mees üksi ära elaks. See kindlustas mulle tagasihoidliku elu – sain Seibu-Kokubunji raudteeliini ääres endale rentida kitsukese korteri, päevas kolm korda süüa, aeg-ajalt pudeli odavat veini osta ning vahel tüdrukuga kinno minna. Võtsin sihiks maalida tellimustööna portreid plaaniga, et kui olen juba veidi raha kõrvale pannud, saan maalida ka seda, mida ma päriselt tahan, ja nii möödus mitu aastat. Loomulikult oli portreede maalimine viis, kuidas toit lauale saada, aga mul polnud mingit kavatsust seda tööd igavesti teha.