Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

19 страница из 84

Endalegi märkamatult sai minust portreemaalile spetsialiseerunud kunstnik ja minu nimi sai selles erilises, kitsas ringis tuntuks. Kui ma abiellusin, lõpetasin lepingu tolle Yotsuya ettevõttega, minust sai vabakutseline ning ma hakkasin ühe maalikunstnikke vahendava agentuuri kaudu saama portreetellimusi märksa parematel tingimustel. Vahendaja oli minust umbes kümme aastat vanem, kompetentne ja ambitsioonikas inimene. Tema soovitaski mul lepingust loobuda ja oma tööd märksa tõsisemalt võtta. Sellest ajast peale olen maalinud palju portreid (enamik tellijaist olid äri- ja poliitikamaailmas nimekad tegelased, ehkki mulle ei öelnud nende nimed midagi) ja teeninud päris korralikult. See muidugi ei tähenda, et minust oleks saanud omal alal suur nimi. Portreekunsti maailma ülesehitus on nii-öelda tavalise maalikunsti omast üsna erinev, nagu ka fotokunsti maailmast. Ei ole just vähe fotograafe, kes on portreefotodega endale nime teinud, kuid ühe portretistiga midagi sellist juba ei juhtu. Vaid vahel harva saavutab mõni portreemaal laiema tuntuse. Ei panda neid kunstiajakirja ega kaunista need galeriisid. Need riputatakse kusagile kabineti seinale, jäetakse tolmu koguma ja unustatakse. Ja isegi kui on keegi, kes neile pilgu heidab (siis on tal vist aega laialt käes), siis kunstniku nime ta ei küsi.