Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

26 страница из 84

„Milline palve?”

„Ma kolin ise välja, ja veel täna. Tahan, et sa siia jääksid.”

„Veel täna?” ütles naine üllatunult.

„Mida varem, seda parem.”

Ta mõtles selle üle veidi ja ütles siis: „Noh, kui see on sinu soov …”

„See on minu soov. Midagi muud ma ei taha.”

See oli tõepoolest see, mida ma tahtsin. Peaasi, et mind ei jäetaks üksi siia närusesse ja julma paika keset märtsikuu kõledat vihmasadu. Muu pole oluline.

„Auto võtan ma endale, kui sobib.”

Tegelikult ei olnud seda vaja küsidagi. Auto oli vana manuaalkäigukastiga mudel, mille olin sõbralt saanud juba enne pulmi. Läbisõitu oli sellel juba rohkem kui 100 000 kilomeetrit. Ja naisel luba niikuinii ei olnud.

„Maalitarvetele ja riietele tulen hiljem järele, kui sul midagi selle vastu pole.”

„Ei, ei ole. Aga kui palju hiljem?”

„Seda ei oska ma hetkel öelda,” ütlesin ma. Ma ei olnud veel jõudnud nii kaugele ette mõelda. Mu jalgealunegi veel kõikus. Suutsin praegu vaevu püsti püsida.

„Ma ei pruugi siia kauaks jääda,” ütles ta kuidagi vastumeelselt.