Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн

5 страница из 84

Ümberkaudsete mägede kohal hõljusid madalad pilvesagarad. Kui tuul puhus, triivisid pilvesiilud ebakindlalt mäeküljest mööda nagu ringiuitavad minevikuvaimud, kes otsivad kadunud mälestusi. Mõnikord tantsiskles lumivalge vihm hääletult tuules otsekui kidulumi. Tuul puhus siin peaaegu alati, seega sain suvel läbi mõnusalt ilma konditsioneerita.

See oli väike vana maja, kuid aed selle ümber oli üsna suur. Kui ma lasin aial omasoodu olla, kasvas rohi kõrgeks ja puhmaste varju asus elama üks kassipere, aga kui aednik rohu maha niitis, kadusid kassid ära. Ilmselt läks neil seal elu ebamugavaks. See oli triibuline kassiema kolme pojaga, selline karmi ilmega ja niivõrd kõhnuke, et paistis vaevu hinges püsivat.

Maja oli ehitatud mäetippu ja edelasse jäävalt terrassilt paistis metsa vahelt ribake ookeani. Näha oli vaid pesukausi suurune veeloik, kõigest killuke hiiglaslikust Vaiksest ookeanist. Tuttava kinnisvaramaakleri sõnul muutis vaade kasvõi sellisele väikesele ookeaniribale maa väärtust üsna palju, ehkki mul oli täiesti ükskõik, kas ma näen ookeani või mitte. Kaugelt vaadates paistis see tükike ookeani vaid nagu üks tuhmhall tinatükk. Miks inimesed tahavad niiväga merd näha, oli mulle arusaamatu. Mulle meeldis pigem vaadelda ümbritsevaid mägesid. Mäed teisel pool orgu muutsid pidevalt oma ilmet, vastavalt aastaajale ja ilmale. Nendest igapäevastest muutustest ei saanud mul kunagi küllalt.