Читать книгу Komtuuri tapmine онлайн
4 страница из 84
„Oodake palun! Üks hetk veel …”
Mees pani pähe kübara, mis varjas taas poole ta näost. „Külastan sind millalgi jälle. Võib-olla siis suudad sa mind joonistada. Seniks jätan pingviiniamuleti enda kätte hoiule.”
Seejärel näota mees kadus. Ta haihtus hetkega õhku nagu udu, mille ajab laiali äkiline tuulehoog. Temast jäid maha vaid tühi tool ja klaasist kohvilaud. Pingviiniamulett oli laualt kadunud.
Näis, nagu oleks see olnud üürike unenägu. Kuid ma teadsin väga hästi, et see ei olnud uni. Kui see oleks olnud unenägu, oleks pidanud olema unenägu ka see maailm, milles ma elan.
Võib-olla ma kunagi oskan tühjust portreteerida. Nii nagu suutis üks kunstnik lõpetada maali, millel nimeks „Komtuuri tapmine”. Kuid selleni jõudmiseks oli mul vaja aega. Ma pidin aja enda kasuks tööle panema.
1. Kui piirjooned muutuvad häguseks
Maist kuni uue aasta alguseni elasin mäe otsas kitsa oru servas. Suvel sadas orupõhjas vahetpidamata vihma, kuid mujal, väljaspool orgu, oli enamasti selge ilm. Seda põhjustas ookeanilt puhuv edelatuul. Kui niisked pilved, mida tuul endaga kaasa tõi, mäenõlvast üles tõusid, hakkas vihma sadama. Maja oli ehitatud just oru piirimaile, seepärast oli sageli nii, et maja ees oli selge taevas, aga tagaaias sadas paduvihma. Alguses tundus see kummastav, ent lõpuks, kui sellega harjusin, näis kõik kuidagi loomulik.