Читать книгу Kühnil on tegemist онлайн

10 страница из 20

Kõik katsed tulekahju kustutada olid asjatud. Labor põles nii põhjalikult maha, et oli raske kujutledagi, et selles paigas avaral vabrikuterritooriumil oli üldse kunagi hoone olnud. Vaid hiiglaslikud mahutid, veel mõni tund tagasi mürki täis, kõrgusid õhtutaeva taustal mustana nagu hambaköndid ja nende varasem sisu levitas kogu maa-alal apokalüptilist haisu. Selles polnud mingit kahtlust, et direktor oli plahvatuse hetkel olnud laboris. Bürootöötajad olid ju näinud teda sisenemas, ja vaikides tule ääres seisjaile tundus direktori kohutav lõpp loogilise tagajärjena elule, mida see väike mees oli elanud, piinates aastaid tuhandeid alluvaid, nii palgasaajaid kui ka sundvärvatuid.

Weberi süütekapsli- ja laskemoonavabrik jooksis kõige kiiremas korras laiali. Esimesena läksid kolm raamatupidajat. Nad putkasid päev pärast Weberi surma vabriku maa-aladelt minema. Paar päeva hiljem jätsid vabriku maha valvurid ja 17. aprillil lõpetasid viimased palgatöölised töö, sest keegi ei maksnud neile enam palka. Masinad pandi seisma ja hooned jäeti sunnitööliste hooleks. Keegi ei öelnud neile, mida nad tegema peaksid. Seepärast läksid töölised oma barakkidesse ja arutasid olukorda. Pool tosinat neist tahtis paigale jääda ja viia lõpule see, mida nad olid mõne aja eest alustanud: plaanipärane rämpsutootmine. Kuid nende sabotaažil polnud enam mõtet, sest seda, mida nad vabrikus tootsid, ei laaditud enam kunagi kaubavagunitesse ja veelgi vähem toimetati seda lünklikule rindele.