Читать книгу Kühnil on tegemist онлайн

11 страница из 20

Kui ameeriklased 28. aprillil Augsburgi sisenesid, lahkusid Rupert Baptist Weberi vabrikust viimased inimesed, et mujal kuidagi läbi lüüa. Ja kui liitlased mõned päevad hiljem tõepoolest laskemoonavabriku värava ees seisid, polnud seal enam kedagi, kes oleks saanud neid kinni pidada või tervitada. Tühjade hoonete uurimisel leidsid ameeriklased kõikvõimalikku laskemoona, mille võtsid kaasa, sest esiteks ei tohtinud see sattuda vabalt ringihulkuvate natside kätte, teiseks aga taheti uurida vastase kaitsetehnikat ja võimalusel kõrvaldada omaenda varustuse kitsaskohad.

Ameerika major Clive Divis ei jõudnud ära imestada, kui talle kolm päeva pärast Müncheni vallutamist uuringute tulemused toodi. Saksmannid olid selles mahajäetud vabrikus linna lääneosas ilmselgelt suures koguses kasutuskõlbmatut kraami tootnud, pigem naljatooteid kui sõjaks kõlblikku materjali. Liivaga täidetud granaadid, liiga lühikesed padrunid, heitelaengud, mis tekitasid vaid peeretusesarnast heli, lisaks laadimata sütikukapsliga või inglistinast padrunid, mis moondusid juba magasini pistes. Mida iganes seal toodeti, oli see sama süütu nagu lumepallilahingu kuulid. See kõik pidi olema geniaalse sabotööri kätetöö.