Читать книгу Jänese aasta онлайн
14 страница из 16
Vatanen läks kioski juurde, tervitas, istus verandale. Tüdruk avas aknaluugid ja läks sisse, lükkas klaasplaadi kõrvale ja ütles:
„Kiosk on avatud. Mida sa soovid?“
Vatanen ostis suitsu ja pudeli limonaadi. Tüdruk vaatas tähelepanelikult Vatast ja lausus siis:
„Kas sa oled kriminaal?“
„Ei... kas sa kardad või?“
„Ei, ega ma sellepärast küsinud. Mõtlesin lihtsalt, et kuna sa metsast tulid.“
Vatanen võttis jänese taskust välja, pani ta kioskipingile kükitama.
„Oi, sul on ju küülik,“ rõõmustas tüdruk.
„See ei ole küülik, see on jänes. Ma leidsin ta.“
„Oi vaesekest, tal on ju jalg haige, ma otsin talle porgandeid.“
Tüdruk jättis kioski sinnapaika, jooksis lähedal asuvasse majja ja viibis seal hetke. Peagi tuli ta tagasi, kaasas kimp mullaseid mullusuviseid porgandeid. Ta loputas neid limonaadiga ja pakkus innukalt jänesele, aga jänes ei söönud. Tüdruk oli natuke pettunud.
„Ei kõlba vist talle.“
„Ta on natuke haige. Kas siin külas on loomaarsti?“
„Jah, Mattila on, aga tema pole mitte meie loomaarst, ta on ainult suviti Helsingist siin, talveks läheb ta ära. Tema suvila on seal järve kaldal. Kui sa kioski katusele ronid, siis ma näitan sulle, kus see maja on.“