Читать книгу Jänese aasta онлайн

10 страница из 16

„Äkki peaks politseile teatama?“

„Las naine teatab, kui tahab, kas tema ikka teab?“

„Teab küll, aga ei tee suurt välja.“

„Noh, ega see lugu pole õigupoolest ka meie asi.“

Varahommikul ärkas Vatanen linnulaulu peale hästi lõhnavas heinaküünis. Jänes lamas ta kaisus, näis, nagu jälgiks ta pääsukesi, kes sööstsid küüni katuseharja all olevasse pesasse, nad vist alles ehitasid pesa või olid neil juba pojad, miks nad muidu lendasid nii virgalt küüni ja jälle tagasi, küünist välja.

Päike paistis küüni vanade palkide vahelistest pragudest, mullused heinad andsid sooja. Vatanen lamas mõttessevajunult heintel vist peaaegu tunni, enne kui üles tõusis ja välja läks, jänes süles.

Õitsva ülekasvanud heinamaa taga vulises väike oja. Vatanen pani jänese ojakaldale maha, võttis riidest lahti ja suples külmas vees. Tihe parv väikesi kalu ujus ülesvoolu, nad ehmusid kõige

väiksemastki liigutusest, kuid unustasid alati hetke pärast oma kartuse.

Vatanen mõtles oma naise peale Helsingis. Tuju läks pahaks.