Читать книгу Jänese aasta онлайн
8 страница из 16
„Vatanen, hei, kuuled sa, Vatanen!“
Mees võttis kingad jalast, keeras püksisääred põlvini üles ja läks paljajalu metsa. Peagi kadus ta pimedusse. Metsast oli kuulda, kuidas ta seal Vatast hüüdis.
Õige kummaline tüüp, mõtles taksojuht.
Lärmanud hämaras metsas umbes pool tundi, tuli klient tee peale tagasi. Ta palus lappi ja pühkis oma porised sääred puhtaks, tõmbas kingad paljaste jalgade otsa, sokid paistsid olevat kuuetaskus. Sõideti tagasi Heinolasse.
„Teil paistab keegi Vatanen kadund olevat?“
„On kadund jah. Ma jätsin ta õhtul sinna mäe peale. Aga enam teda seal ei ole.“
„Polnud jah, mina ka ei näind,“ lausus autojuht kaastundlikult.
Piltnik ärkas hotellis kella üheteistkümne paiku. Raske pohmelus tagus peas, ajas oksele. Talle meenus toimetaja kadumine. Peab kohe Vatase naisele tööle helistama. Piltnik jutustas:
„Ta läks seal mäe peal ühte jänest otsima, aga tagasi ei tulnud. Ma küll hüüdsin, aga ta isegi mitte ei vastanud ja nii ma jätsingi ta sinna või küllap ta vist ise tahtiski sinna jääda.“