Читать книгу Jänese aasta онлайн
5 страница из 16
Piltnik kuulatas veel hetk aega, aga kui vastust ei kostnud, istus ta vihaselt autosse, andis gaasi, pani käigu sisse ja läks. Kruusatee krudises rataste all. Hetke pärast oli auto kadunud.
Toimetaja istus kraavipervel, jänes süles, just nagu vana naine, kes on vajunud mõtteisse, kudumistöö süles. Piltniku automürinat polnud enam kuulda. Päike loojus.
Toimetaja pani jänese rohule ja kartis hetkeks, et loom katsub otsemaid põgeneda, kuid jänes kükitas rohus ja kui mees ta uuesti sülle võttis, ei kartnud jänes enam üldse.
„Siia me siis nüüd jäime,“ ütles mees jänesele.
Mehe olukord oli niisugune: ta istus suveõhtul üksinda pintsakuväel metsas. Õigupoolest oli ta saatuse hoolde jäetud.
Mida säärases olukorras tavaliselt tehakse? Mees mõtles, et ta oleks ehk pidanud piltniku hüüdmisele vastama. Nüüd peaks vist maanteele tagasi minema, ootama järgmist autot ja paluma küüti, et omal jõul kas Heinolasse või Helsingisse jõuda.
Mõte tundus väga vastumeelne.
Toimetaja heitis pilgu rahataskusse. Seal oli mõni sajaline, pressikaart, haiguskindlustuskaart, naise foto, mõned mündid, paar kondoomi, võtmed, vana kevadpühade märk. Ja siis veel sulepäid, märkmik, sõrmus. Tööandja oli märkmiku peale trükkinud: Kaarlo Vatanen, toimetaja. Haiguskindlustuskaardi tunnusnumbri kohaselt oli Kaarlo Vatanen sündinud aastal 1942.