Читать книгу Jänese aasta онлайн

2 страница из 16

Autos istus kaks rusutud meest. Loojuv päike paistis läbi tolmuse tuuleklaasi otse silma. Jaanikuu oli käes. Kruusasel külavaheteel libises meeste väsinud silmadest mööda Soome suvemaastik, kuid kumbki ei märganud õhtu ilu.

Tööreisil olid toimetaja ja fotograaf, kaks õnnetut küünikut. Nad lähenesid keskeale ja nende noorpõlve eluunistused polnud sugugi täitunud, õigemini mitte sinnapoolegi. Mõlemad olid abielumehed, petetud ja pettunud, mõlemal hakkasid tekkima maohaavad ja nende igapäevases elus oli palju muidki muresid.

Äsja olid nad omavahel tülitsenud, kas sõita tagasi Helsingisse või oleks targem ööseks Heinolasse jääda. Nad ei rääkinud enam teineteisega.

Kaunis suveõhtus, seljad kühmus, mõtted pingul, pressisid nad mingist tobedast kallakust üles ega märganudki enam, kui vaevaline oli kogu see sõit. Reis oli tüütu ja väsitav.

Jänesepoeg kepsles mäekünkal vastu loojangut, oma suvejoobu­muses jäi ta äkki keset teed tagakäppadele seisma, punane päike raamis jänest nii, et ta paistis otsekui maalitud.