Читать книгу Jänese aasta онлайн
7 страница из 16
Piltnik taipas helistada Helsingisse toimetaja naisele.
Naine vastas unise häälega, et Vatast pole näha olnud, aga kui ta märkas, et helistaja on purjus, viskas toru hargile. Kui piltnik püüdis uuesti samale numbrile helistada, siis see ei vastanud. Naine oli muidugi pistiku seinast välja tõmmanud.
Hommiku poole ööd võttis piltnik takso. Ta otsustas mahajätmiskohas ära käia, et vaadata, äkki on toimetaja siiski veel seal.
Taksojuht küsis joobnud kliendilt, kuhu sõita.
„Sõidame aga mööda seda teed, õieti ei sõidagi me kuhugi. Ma ütlen siis, kus me peatume.“
Taksojuht vaatas vilksamisi taha. Sõideti öist metsateed linnast välja ja õieti ei sõidetudki kuhugi. Autojuht võttis autosahtlist vargsi püstoli ja pani selle esiistmele jalgade vahele. Ta pidas kliendil rahutult silma peal.
Ühe mäe juures lausus klient:
„Stopp, siinsamas.“
Autojuht kobas relva pihku. Purjus mees astus siiski rahulikult autost välja ja hakkas metsa hüüdma:
„Vatanen, Vatanen!“
Öine mets ei vastanud isegi mitte kajaga.