Читать книгу Jänese aasta онлайн

9 страница из 16

Naine küsis seepeale:

„Kas ta oli purjus?“

„Ei olnud.“

„Noh, kus ta siis nüüd on, ega siis inimene ei saa niisama asja ees, teist taga ära kaduda.“

„On lihtsalt kadund jah. Ega ta veel koju pole tulnud?“

,,Ei ole. Oh, kulla inimesed, ta ajab mu hulluks. Klaarigu see asi ise ära. Peaasi, et ta kohe koju tuleks, ütle talle nõnda.“

„Kuidas ma saan seda talle ütelda, kui ma ei tea, kus ta on.“

„Noh, otsi ta siis üles ja ütle, et ta kohe mulle tööle helistaks. Ja ütle, et see olgu küll viimane kord. Kuule, mulle tuli just üks klient, ütle, et ta helistaks mulle, head aega siis.“

Piltnik helistas tööle.

„Nõndamoodi... ja siis veel säärane lugu, et Vatanen on kadunud.“

„Kuhu ta siis nüüd on läinud?“ küsis toimetuse juhataja. Piltnik rääkis kogu loo ära.

„Küllap ta mõne aja pärast välja ilmub. Ega see teie lugu nii tähtis polegi, et seda ei võiks edasi lükata, paneme siis lehte, kui Vatanen tuleb.“

Piltnik ütles, et mis siis, kui Vatasega on mingi õnnetus juhtunud. Helsingist rahustati teda:

„Tule aga sina tagasi. Mis temaga ikka võis juhtuda, ja lõpuks on see ju tema enda asi.“