Читать книгу Jänese aasta онлайн

12 страница из 16

„Kas sa oled surnud loote peale armukade, loll sihuke,“ oli naine öelnud, kui Vatanen oli asjast juttu teinud.

Vatanen pani jänesepoja ojakaldale, nii et see ulatus jooma. Väike lõhkismokk asus värsket vett limpsima, jänesel oli väikese looma kohta suur janu. Janu kustutanud, hakkas ta tarmukalt kaldarohtu sööma. Tagajalg tegi talle veel kõvasti haiget.

Peaks vist tagasi Helsingisse minema, mõtles Vatanen. Mida küll töökohas tema kadumisest arvatakse?

Mis töökohtki see oli! Ajakiri, mis arvustas näilisi puudusi, kuid vaikis hoolega kõikidest ühiskonna põhihädadest. Ajakirja kaanel oli iga nädal tühikargajate nägusid, misse ja mannekeene, moosekantide uusi beebisid. Nooremana oli Vatanen suure ajakirja reporteri tööga rahul olnud, eriti siis, kui sai võimaluse usutleda mõnda valesti mõistetud isikut, parimal juhul riigivõimu poolt tagakiusatut. Siis tundus talle, et ta teeb head tööd, vähemalt mõnigi puudus sai avalikustatud. Kuid nüüd, aastate möödudes, tundus talle, et ta polnud suutnud midagi head korda saata, nüüd tegi ta ära vaid selle, mida temalt tingimata nõuti, rahuldus sellega, et ei lisanud omalt poolt ebavõrdsust juurde. Töökaaslased olid samasugused: oma ülesannetes pettunud, küünilised inimesed. Ka kõige tühisem reklaamiagent võis säärastele toimetajatele ütelda, missuguseid lugusid kirjastaja ootab, ja neid siis tehtigi. Ajakirjal oli menu, ehkki informatsioonist ei hoolitud, seda lahjendati, peideti, muudeti see pealiskaudseks ajaviiteks. Oli see alles amet.