Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti онлайн

21 страница из 22

Kui otsida Eestist Kekkoneniga võrreldavat riigimeest, peatub mõte president Konstantin Pätsil (1874–1956). Mõlemad sündisid Vene keisririigis, oma riigi iseseisvus oli mõlema suur unistus, mille teostamisel nad ise osalesid. Nii üks kui ka teine oli oma riigi arengu pikaaegne, tugev ja kõrgeimal tasemel mõjutaja. Mõlemad kuulusid põllumeeste erakonda – Kekkonen Maaliitu ja Päts Põllumeeste Kogusse. Mõlemad ründasid paremäärmuslasi – Kekkonen IKL-i ja Päts vapse, Vabadussõjalaste Liitu. Mõlemat on nimetatud diktaatoriks. Mõlemale oli tähtis suhe vennasmaaga – Pätsile kui Soome-Eesti liitriigi initsiaatorile ehk veelgi tähtsam kui Kekkonenile. Mõlemad saavutasid oma võimu tipul vaieldamatu maa isa positsiooni. Mõlemale kujunes saatuslikuks maaks Nõukogude Liit ja mõlemat on pärast surma kritiseeritud selle eest, et nad olid Nõukogude Liidu nõudmisi rahuldades liiga järeleandlikud. Kõigest hoolimata on mõlemad jäänud igaveseks rahva mällu kui oma riigi ajaloo suurimad isiksused.

Eesti oli Urho Kekkoneni noorusarmastus. Ta pidas Eestit meeles ka elu lõpuaastatel. Kekkoneni suur unistus 1920. aastatel oli Estofennia, Soome ja Eesti tugev side, kuid Eesti iseseisvuse taastamine jäi tal nägemata. Ta oli surnud kaks aastat enne seda, kui eestlased uuesti heiskasid sinimustvalge pärast 1940. aastal alanud okupatsiooni. Vaevalt oskas Kekkonen unistada nii tihedatest sidemetest, nagu praegu on Soome ja Eesti koostöös kõigil elualadel. Soome sild ei ole enam lihtsalt fraas, vaid elav tõelisus, mille loomisse on Kekkonen oma mitmekülgse tegevusega andnud suure panuse.