Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti онлайн

18 страница из 22

Pärast Jätkusõda, kui poliitiline olukord oli põhjalikult muutunud, okupeeris Nõukogude Liit Eesti uuesti. Eesmärk oli võtta meie riik jäädavalt enda valdusse. Soomes saadi aru, et Eestil pääsu pole, ja Kekkonen, kes tahtis oma poliitilist karjääri edendada, pidi Eesti asja ajamisest paratamatult loobuma. Kuid ta ei unustanud Eestit, mis oli olnud tema noorpõlvemaailma lahutamatu osa. Kekkonen jätkas Eesti hüvanguks tegutsemist niipea, kui avanes esimene võimalus.

See juhtus 1964. aasta märtsis, kui Nõukogude Eesti tollase “presidendi” Aleksei Müürisepa kutsel ja Kremli nõusolekul ühendati Kekkoneni Poola-visiidiga mitteametlik kultuurireis Eestisse. Kekkonen oli tahtnud tulla Eestisse juba 1958. aastal, kui ta esmakordselt külastas Nõukogude Liitu, ent võõrustajad viisid ta Usbekistani. Sellegipoolest ei jätnud Kekkonen Eesti külastamise mõtet. Mõtte elluviimise eest hoolitsesid Kekkoneni lähiringkonda kuulunud akadeemik Kustaa Vilkuna ning professorid Lauri Posti ja Lauri Hakulinen, see “soome-ugri punt”, kes hiljem kulisside taga tugevasti Eesti-reisi õnnestumisele kaasa aitas. Visiidi seisukohast oli olukord 1964. aastal varasemast märksa soodsam, sest Kekkonen oli jõudnud oma positsioone Nõukogude juhtide silmis kindlustada ja Hruštšoviga isegi mõnevõrra sõbruneda.