Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti онлайн

16 страница из 22

Enne ülikooli ei olnud Kekkonen eestlastega kokku puutunud. Südamlik ja emotsionaalne suhtumine Eestisse ja eestlastesse kujunes ülikooliaegsete aadete mõjul. Aated ei tähendanud talle üksnes suuri sõnu, vaid ennekõike tegusid. Seitsmeteistaastase koolipoisina läks Kekkonen vabadussõtta, kus pani Soome iseseisvuse eest mängu kõik, nagu seda tegid ka hõimuvelled, eesti koolipoisid, oma maal. Nende võitlust on kõige mõjusamalt kujutanud Albert Kivikas romaanis “Nimed marmortahvlil”, mille põhjal vändatud filmis tegid kaasa ka soomlased.

Eestist sai Kekkoneni elu lahutamatu osa ülikooliõpingute ajal, aastatel 1921–1926. Estofiiliks kujunemisele aitas kaasa tolle aja aatelise üliõpilaskonna suundumus edendada soomlust ja hõimutööd. Mõjukaim selles vallas oli Akadeemiline Karjala Selts, kuhu kuulus ka Kekkonen. Suutmata leppida sellega, et selts toetas Lapua liikumist7, lahkus Kekkonen seltsist 1932. aastal. Suhted Eestiga aga jätkusid, temast sai aktiivne Soome silla ehitaja, kes otsis ja kasutas uusi koostöövõimalusi. Ülikooli ajalehe Ylioppilaslehti peatoimetajana propageeris ta innukalt Estofennia-ideed, mille sisu oli Soome ja Eesti poliitiline ning kultuuriline lähenemine. Kekkoneni ideaal ei olnud liitriik, nagu seda oli kujutlenud Konstantin Päts, esmalt Eesti iseseisvumise järel ja viimati 1940. aasta suvel enne Venemaale viimist.