Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti онлайн

17 страница из 22

Kui Kekkonenist oli 1936. aastal saanud minister, hakkas tema Soome ja Eesti ühist kaitsepoliitikat käsitlevate kõnede entusiasm vähenema, sest Soome välispoliitika hakkas rohkem keskenduma Skandinaaviale. Sellist poliitikat oli Kekkonen aga karmilt kritiseerinud 1920. aastatest alates. Nõukogude Liidu agressioon Baltikumis 1939–1940 ja kallaletung Soomele 1939. aasta novembri lõpus osutasid, et Kekkonenil oli olnud õigus, kui ta hoiatas Soomet ja Eestit idast ähvardava ohu eest. Kahjuks ei suutnud Balti riigid ja Soome Nõukogude Liidu surve all oma kaitsepoliitikat koordineerida, igaüks lootis toime tulla naabrite abita.

Eesti annekteerimine Nõukogude Liitu 1940. aasta suvel oli Kekkonenile katastroof, kuid tema võimuses ei olnud muud, kui tõdeda, et “Eesti on vankade käes”. Seda fakti ei saanud olematuks teha ükski soomlane. Esimesele, aasta kestnud Nõukogude okupatsioonile järgnes Eestis Saksa okupatsioon. Saksamaa ei kavatsenud Eesti iseseisvust taastada ja Kekkonen teadis seda. Jätkusõja ajal, kui ta valitsusse ei kuulunud, oli Kekkonenil võimalik kaitsta Saksa okupatsiooni ja mobilisatsiooni eest Soome põgenenud eesti noormehi, soomepoisse, kes võitlesid eraldi rügemendina Soome armee ridades. Ehkki Kekkonen oli Eduskunta liige, jätkus tal julgust eestlasi aidata. Ta ei hüljanud Eestit raskeimatelgi aegadel, näiteks 1942. aastal avaldas ta ajakirjas Suomen Kuvalehti Eesti olukorda käsitleva artikli, mis oli terane ja hõimurahvast sümpatiseeriv analüüs. Artiklit on Eestiski peetud tähelepanuväärseks, see avaldati 2006. aastal ajakirjas Tuna.