Читать книгу Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata онлайн

3 страница из 6

„Mis kuradi jama sa korraldasid, Anna?”

„Kurat, ma korraldasin selle, et mul hakkas paha.”

„Miks sa seda tegid?”

„Ikka selleks, et põnevam oleks, mis küsimus see selline on! Õhtu oli ju liiga igav või mis?”

Ta hajutas viha pika ohkega ja jõudis empaatiafaasi.

„Hea küll, ja nüüd on sul okei olla?”

„Parem, ma lähen nüüd tagasi.”

„Las olla, ma tegelen täna õhtul ise klientidega. Aga homme oled kohal, eks?”

„Kas ma olen mõnikord tulemata jätnud?”

Ta naeratas. Kasutasin juhust.

„Ma olen väsinud, Tony. Ma saan varsti nelikümmend, ma ei pea enam sellele tempole vastu. Päris hea oleks, kui sa võtaksid ühe inimese juurde.”

„Ma tean, ma tean, sa oled seda juba öelnud. Ma vaatan, mis teha annab.”

Ta haaras telefoni ja helistas oma armukesele Estelle’ile, tunnistades talle, et tahaks parajasti pigem tema püksikutes olla. Järeldasin sellest, et meie vestlus on lõppenud.

Mu naabri Pauli arvates peaksin kindla peale tööd vahetama. Ta ise võttis üle oma isa tubakapoe, ta arvab ilmselgelt, et töökohti toovad kured, kes orienteerusid lihtsalt ümber, kui kapsalehed ja roosipõõsad titeäri endale näppasid.