Читать книгу Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata онлайн

6 страница из 6

Ma ei taju enam, kui kaua ma seal ilma kuidagi reageerimata istun. Piisavalt, et mõelda kõigile arvetele, mida ma juba praegu maksta ei suuda. Piisavalt, et kujutleda külmkappi, mis on edaspidi veel tühjem. Piisavalt, et aru saada, et kohtutäiturid hakkavad mind tülitama senisest kaks korda rohkem. Piisavalt, et kujutleda tütarde nägusid, kui ma neile teatan, et nende ema on töötu.

„Noh, mis sa arvad?”

Lükkan tooli lauast eemale ja tõusen püsti.

„Mine presse, Tony!”

Kõigepealt tahan teid tänada kõigi kommentaaride eest! Alustasin selle blogi kirjutamist aasta eest, ma ei kujutanud ette, et nii paljud inimesed viitsivad lugeda ühe masenduses 17-aastase tiineka mõtteid. Aitäh! <3

Chloé

Kohendasin mütsi ja heitsin viimase pilgu peeglisse. Imeline. Puuderkreemi ja huulepulga varjus olin sisimas valmis päevaga silmitsi seisma.

Tuiskasin kolm korrust allapoole, toppides kõrvaklappe kõrva. Välisuks oli endiselt katki ja trepikotta tungis külma õhku. Kui see suudaks vaid hajutada kusehaisu.

Lily oli juba bussipeatuses. Ta viipas mulle, ma ei teinud teda märkama ja läksin edasi. Selgi hommikul ei läinud ma koos temaga bussi peale.

Milleks kooli minna? Mu tulevik on niigi selge. Kolme kuu pärast lõpetan keskkooli kiituskirjaga ja panen end ülikooli kirja. Ma ei kavatsegi sinna oma jalga tõsta.

Halvimal juhul on see tasuline, parimal juhul ei tasu ära.

Emps sai eile hommikul jälle tähitud kirja. Ta peitis selle teiste juurde oma pükstevirna alla, aga ma pole loll. Lisaks restoranitööle käib ta naabrite juures raha eest triikimas. Ma ei saa enam tema kulul elada. Järgmisel aastal lähen tööle.

Läksin läbi meie linnaosa, vaadates, kuidas see ellu ärkab. Hommikuti lõhnab seal lootuse järele. Äkki on täna see päev, kui kõik muutub? Mõni kohtumine. Idee. Lahendus. Algus.

Igal hommikul kirjutan mõttes pliiatsiga oma unistused paberile. Igal õhtul kustutan need ära.

Viipasin vastutulijatele. Viie aastaga, mis me oleme siin elanud, on kõik mulle tuttavaks saanud. Leïla, kes viis Assiat ja Eliast kooli. Proua Lopez, kes jõi aknal kohvi. Ahmed, kes kõndis auto juurde. Marcel, kes jalutas kahe chihuahua’ga. Nina, kes jooksis, et bussi peale jõuda. Jordan, kes ei saanud rollerit käima. Ljudmilla, kes tõmbas D-hoone ees suitsu.

„Ma ootasin sind,” ütles ta mulle ust avades.

Ta elab kaheksandal korrusel kööktoas. See oli esimene kord, kui ma sinna läksin. Ta andis mulle märku, et istuksin lahtikäivale tugitoolile.

„Malik vandus, et sind võib usaldada,” ütles ta ja võttis madala laua alt pakikese. „Kas on nii?”

„Mind võib usaldada.”

„Kellelt sa tavaliselt ostad?”

„Ma pole kelleltki ostnud, see on esimene kord. Ma tõmban sõprade kanepit.”

„Okei. Näita oma sõrmus siia.”

Ulatasin talle kuldse rõnga, ta uuris seda justkui asjatundlikult.

„Selle eest saad kümnese, sobib?”

Noogutasin innukalt, varjamaks, et mul pole aimugi, mida tähendab „kümnene”. Ta näitas mulle väikest pruuni kuubikut, mässis selle hõbepaberisse ja pani mulle pihku.

„Kui keegi küsib, ütle, et ostsid Jo käest.”

Panin paki seljakotti vihikute ja õpikute vahele ning läksin ukse poole. Hakkasin ust sulgema, kui Ljudmilla hüüdis:

„Kuule, kas sa pole see tibi, kes võitis eelmisel aastal kirjandivõistluse?”

Tegin, nagu poleks seda kuulnud, ja tõmbasin ukse kinni.

3. märts

Kallis Marcel!

Laupäeval kinkis ristiema mulle kaheteistkümnendaks sünnaks päeviku – sinu. Ta on tore, nii ei panegi tähele tema koprahambaid, aga ta pani ikkagi täiega mööda. Esiteks ei ole ma kunagi aru saanud, miks peaks keegi päevikut pidama, mul on niigi palju kodutöid. Teiseks valis ta päeviku, millel on roosad kaaned ja väiksed südamed. Hea veel, et need ei sädele!

Ma ei kavatsenud sind puutuda, jätsin su kööki ja lootsin, et ema või Chloé viskab su koos reklaamidega minema, aga enne juhtus minuga üks asi, millest ma pean kindla peale kellelegi rääkima, aga millest ma ei saa kellelegi rääkida. Siis ma värvisingi su kaaned punase markeriga üle, panin sulle luku (kaks ettevaatusabinõu on parem kui need kaks, mis sul olema saavad) ja leidsin suurepärase peiduka, aga ma ei ütle, kus see on. (Chloé, kui sa seda loed, siis jäta kohe praegu pooleli, muidu ütlen empsile ära, et sa tema tissikaid kannad!)

Muide, su nimi on Marcel, ma loodan, et see meeldib sulle. Sest sa oled ju punane nagu Marcel Musson, esimese korruse kiilakas.

Ma ei tea, kas ma hakkan sinusse tihti kirjutama, aga kui läheb nii nagu näopuhastusega, siis ma unustan selle kahel õhtul kolmest ära, aga ma igatahes proovin.

Ma siis räägin sulle.

Täna hommikul hakkas mul bussis kõht valutama. Ma ei suutnud isegi hommikuhelbeid ära süüa, mis oli väga imelik, aga ma arvasin, et asi on inka kontrolltöös, kuna ma ei teadnud kõiki ebareeglipäraseid verbe ja olin närvis. Ainult et pärast kontrolltööd valutas kõht edasi. Arvasin siis, et see oli eilse õhtusöögi pärast. Me tegime Chloéga soojaks hautise, mille ema oli restost kaasa võtnud, ei saa öelda, et see pole oma nime väärt.

Kekas mängisime korvpalli. Hüüdsin Théole kümme minutit, et ta mulle söötu annaks, ja ta tegi seda täpselt siis, kui ma juukseid kinni panin. Sain palliga vastu nina, kust hakkas verd jooksma, ja õpetaja saatis mu tunnist minema.

Seisin platsi kõrval, pea kuklas ja vetsupaber ninas (vatti polnud), kui kuulsin, et keegi itsitab mu selja taga. Need olid kaks kutti ja üks tüdruk 4.c-st, nad istusid pinkidel. Nad kõik vaatasid minu poole. Üks väikest kasvu ja vetsupotinäoga poiss küsis, kas ma sain palliga vastu tagumikku. Vastasin, et ei saanud, ainult vastu nina. Nad irvitasid ja vaatasid mu tagumikku ja siis ma sain äkki aru. Sellepärast kõht valutaski, ema oli mulle mitu korda rääkinud, mis need päevad on. Need pidid hakkama just siis, kui mul olid jalas valged dressikad!

Taganesin ukseni ja läksin mööda seinaäärt riietusruumi. Kõik oli verd täis, ma ei teadnud, et seda võib nii palju tulla, mu alukates oleks nagu keegi ära tapetud. Puhastasin end ära nii palju, kui sain, ja toppisin püksi natuke vetsupaberit, aga sain kohe aru, et sellest ei piisa, siis surusin terve rulli lamedaks ja toppisin alukatesse.

Kõndisin päev läbi, selg ees, mantel ümber vöö, keegi vist ei näinud midagi. Pean paluma emal sidemeid osta.

Kalli, Marcel! Lily

PS. Äkki mul polegi päevad, vaid aju jookseb verd ja see tuleb välja altpoolt palli pärast, millega sain vastu pead, ja homseks olen ma surnud.

Kõik meie hommikusöögid on ühesugused: alguses keelan teleka vaatamise, üritan algatada vestlust, mis põrkub vastu vaikust, ja lõpuks veenan end, et kui meie kõigi pilgud on naelutatud ühele ja samale ekraanile, siis on see ka üks viis ühes suunas vaadata.

Multifilmist haaratud Lily valab kaussi piima.

„Emps, kas sa võiksid järgmine kord päris hommikuhelbeid osta?”

„Palun pane vaiksemaks. Kas need siis pole päris?”

Ta jätab korraks ekraani ja vaatab mind kahe rohelise silmaga.

„Sa tead ju ise ka, et need pole õiged, need on nagu vahtkummist! Sa pead võtma neid, mis on keskmisel riiulil, kõige madalamal on väkad.”

Ma ei jõua midagi vastata, Chloé pistab pea ukse vahelt sisse, hüüab meile „Tšau!” ja kaob. Saan ta kätte siis, kui ta juba trepist alla tormab.

„Chloé, kas sa tuleksid ka mõneks minutiks meiega lauda?”

Ta pöörab ohates ringi. Ta on pannud peale spreimeiki.

„Mul pole kõht tühi.”

„Ma tean, nagu igal hommikul. Aga sa võid ju ikka meiega natuke aega koos olla, või ei? See on ainus aeg, kui me üksteist näeme.”

„Kelle süü see on?” nähvab ta, saadab mulle hävitava pilgu ja tormab siis trepist alla.

Seisan endiselt trepikojas, kui heliseb uksetelefon. Ma ei vasta, ma ei oota kedagi ja üheksal korral kümnest on seal keegi, kes üritab müüa rulood või kohtingut Jehoovaga.

Kahe minuti pärast koputatakse uksele. Lähen kikivarvul uksesilma juurde. Teisel pool ust seisab mees, kes on sama meeldiv kui koloskoopia. Ma juba tean, kuidas see asi edasi läheb, aga mul pole enam valikut. Avan ukse.

„Proua Moulineau? Tere hommikust, mina olen kohtutäitur Renard, kas ma tohin sisse tulla?”

Küsimus on retooriline, ta on korterisse sisenenud veel enne küsimärki. Ta vaatab oma kausta ja võtab sealt ühe lehe. Sulgen elutoaukse, et Lily meid ei kuuleks.

„Mul on hea meel teiega kohtuda, mulle tundub, et te ei ole saanud mu korduvaid sõnumeid kätte.”

„Sain küll. Vabandust, ma…”

„Siis te teate, miks ma siin olen,” lõikab ta mulle vahele. „Ma annan teile isiklikult üle nõude, mille kohaselt teil tuleb Cefitisele maksta 5225 euro suurune summa.”

Võtan paberi ja pastaka, mille ta mulle ulatab, loen diagonaalis teksti läbi, toetun vastu seina ja kirjutan paberile alla.

„Kas ma tohin teilt midagi küsida, härra Renard?” pärin ma talle paberit tagasi andes.

„Küsige siis.”

„Kui ma pole mitu korda tulnud toime igakuise summa maksmisega, siis kas te tõesti arvate, et ma suudan nüüd tasuda korraga 5225 eurot?”

Ta kehitab patšokke ja manab näole kaastundliku naeratuse.

„Mul on kahju, võlausaldaja on olnud kannatlik, kuid te ei ole oma lubadusi täitnud.”

„Ma luban, et annan endast parima! Ma maksan juba aastaid iga kuu 110 eurot, et oma võlga tasuda, ainult kolm korda ei ole ma seda teinud, sest ma lihtsalt ei saanud seda teha. Tõesti ei saanud! Nad ei saa ju sellepärast nõuda kohe täit summat!”

„Saavad. Cefitis pakkus teile hilinenud maksete korvamiseks tagasimaksegraafikut, kuid te täitsite seda vaid teatud aja. Oleksin võinud pakkuda teile muid lahendusi, kuid te ei vastanud mu kirjadele. Nüüd on kahjuks läbirääkimisteks hilja.”

Tahaksin protesteerida, anuda. Vanduda, et ma ei ole mingi suli, et ma ju üritan sellest pagana maksegraafikust kinni pidada, nii sellest kui ka teiste võlausaldajate omadest, et kõik, mis ma teenin, läheb võlgade katteks, et vahel õnnestub mul kuude viisi pead vee peal hoida, kuid siis tuleb saatuslik laine, mis ajab vett kurku. Auto veovõlliliigend, mis üles ütleb, pesumasin, Lily kooliekskursioon või suuremad rinnahoidjad Chloéle. Mõni jumaldab üllatusi, mina unistan ainult sellest, et neid ei tuleks. Tahaksin talle öelda, et ma ei raisanud seda raha nädalasele rannapuhkusele ega ehetele. Et kui ma poleks täiesti nurka surutud, ei oleks ma eales võtnud nii hullumeelse intressiga laenu. Tahaksin talle kõike seda öelda, aga ma suudan vaid tuua kuuldavale vaikse nuukse, et siis nutma pursata.

Kohtutäitur tunneb end ebamugavalt, mina tunnen end ebamugavalt, sest panen teda end ebamugavalt tundma. Sellal, kui mina üritan end koguda, tema köhatab ja sirutab käe mu õla poole, kuni talle meenub, et ma ei ole tema sõber, mille peale ta hakkab pabereid lappama.

„Mul on kahju,” ütleb ta viimaks.

„Ja kui ma ei jõua maksta, mis siis saab?”

Ta ohkab.

„Me peame pöörduma kohtusse, et nõue rahuldataks, ja me kasutame selleks kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid. Ma võin oma kogemusest öelda, et kohus teeb nii, nagu meie soovime.”

„Mu vara arestitakse?”

„Näiteks.”

„Suurepärane, siis on meil lahendus olemas! Mu auto saab varsti kahekümneaastaseks, aknad ja kolmas käik ei tööta, selle eest saab vast 30 eurot, nii et siis on meil puudu veel ainult 5195 eurot. Või siis võin ma otsida allüürniku meie neljatoalisesse korterisse selles lagunenud kortermajas, mille lift tavaliselt ei tööta, see toob ka kindlasti korralikult sisse, mida te…”

Ma ei jõua lauset lõpetada, kui elutoauks avaneb ja sinna ilmub Lily, piimarõngas suu ümber. Ta kortsutab kulme, märgates mu põskedel pisaraid.

„Mis on?”

„Ei midagi,” vastan ma, pühkides käeseljaga nägu.

Ta osutab lõuaga kohtutäituri poole. Tundub, et Lily kuulas kõike pealt.

„Miks sa nutad? Kas selle härra Corbeau² pärast?”

„Härra Renard,” parandab mees. „Ma hakkasingi juba minema, soovin teile kena päeva.”

Ta avab ukse, heidab mulle viimase pilgu ja astub trepikotta. Enne kui jõuan ukse päris kinni panna, pistab Lily oma pea ukseprao vahelt välja ja hüüab:

„Teie sulestikul pole viga, aga laul on allapoole arvestust!”

Seejärel paneb ta talvejope ja seljakoti selga ning siis kaob temagi.

Neljapäev on popitegemiseks parim päev. Lilyl lõpeb kool kell viis ja emps ei ole pärastlõunal kodus, sest ta käib vanaema vaatamas. Kogu korter on minu päralt, ma pole kellegi õde ega tütar. Võin teha, mis tahan, kutsuda endale külla, keda tahan.

Käin juba kuus päeva Keviniga. Olen vist temasse armunud. Ta on hea. Ta töötab meie linnaosa pagariäris, tal tundub alati olevat hea meel mind näha, kui ma pärast kooli saia ostmas käin. Ta pole eriti kena, aga ma olengi kenade kuttide suhtes umbusklik.

Meie värk algas eelmisel reedel. Tellisin pika saia nagu ikka, nägin, kuidas ta tagapool saiakesi ahju paneb. Ta naeratas mulle ja andis märku, et ootaksin teda õues. Mõne minuti pärast tuligi ta õue, suits hambus.

„Tšau, minu nimi on Kevin.”

„Minu nimi on Chloé.”

Tema põsk oli jahune ja silmad sinised.

„Elad siin lähedal?”

„Jah, C-hoones.”

„Ma tahaks sind igal õhtul näha.”

Vaatasin maha ja tundsin, et lähen näost punaseks. Tunnen end alati kohmetult, kui keegi mulle komplimendi teeb, nagu saaksin liiga kalli kingituse.

Ta võttis kahe sõrmega mu lõuast kinni ja kergitas õrnalt mu nägu.

„Ma lõpetan kell kaheksa, tuled mulle vastu?”

Kella kaheksaks olin duši all käinud, juukseid sättinud, ennast meikinud, proovinud selga kolme eri riietust, jätnud Lily telekat vaatama, sundides teda lubama, et ta ei räägi empsile midagi, ja seisin pagariäri ees.

Kell üksteist, vahetult enne seda, kui emps koju jõudis, pugesin voodisse ja kerisin õhtut silme ees tagasi nagu filmi. Kevini tehtud võileivad, pink tiigi ääres, ta jalg minu oma vastas, suu minu suul, hääl, mis sosistab, et ma olen ilus, jääkülmad käed, mis poevad mu kampsuni alla, vaagnaluu, mis surub vastu mu kõhtu. Ütlesin ära, kui ta pakkus, et läheksime ta autosse, tundsin, et ta on pettunud. Ta tõmbas vaikselt suitsu, kulmud kortsus, mille peale surusin end tema vastu ja libistasin käe ta pükstesse. Pärast seda oli ta minuga terve õhtu õrn.

Kui talle hommikul ütlesin, et korter on terve pärastlõuna minu päralt, oli ta kohe nõus minu poole tulema. Ütlesin talle uksekoodi, ta oli kell kaks kohal. Ta polnud jahune, sest tal on täna vaba päev. Ta andis mulle väikse koti. Suhkruküpsistega.

Istusime diivanile, olin telefonist pannud mängima romantilise playlist’i. Toetasin pea talle õlale ja võtsin ta käe. Ta silitas pöidlaga mu pihku. Kevin oli kuidagi nii armas. Mitte nagu need, kellega olin varem olnud ja keda huvitas ainult üks asi, kes ainult võtsid ega andnud midagi. See väike liigutus oli tema puhul nagu loomulik, sõrm, mis silitas mu kätt, see tähendas, et võib-olla on tema see õige. Võibolla huvitan ma teda päriselt. Võib-olla täidab ta mu armastuse ja hellusega, võib-olla teeme koos plaane ja ma lähen talle korda. Kavatsesin talle ise ka näidata, et ta läheb mulle korda. Vaevalt, et ta pagarikojas töötades paljudega tuttavaks saab. Keerasin pea tema poole ja torutasin huuli. Ta ajas end püsti, sundides mind sama tegema, ja lõi siis endal kätega vastu reisi.

„Näitad mulle oma tuba ka või?”

16. märts

Kallis Marcel!

Loodan, et sul läheb hästi ja sa pole väga pahane, et ma su radika taha peitsin. Ma arvasin, et ema oli selle välja lülitanud.

Kuna sa küsid, siis pean ütlema, et mul läheb keskmiselt. Aasta alguses polnud mul Manoni ja Juliette’iga mingit jama. Kõik jumaldavad neid juba sellepärast, et nad on kaksikud (ostad ühe, saad teise kauba peale). Pealegi on nende isa Kev Adamsi3 ema juuksuri naabri sugulane ja kõik jumaldavad Kev Adamsit, välja arvatud nohkarid, kes on valinud ladina ja kreeka keele. Aga kes tahaks, et neid armastaksid nohkarid, kes on valinud ladina ja kreeka keele?

Mina neid ei armastanud, aga mul polnud ka midagi nende vastu, aga kõik muutus, kui nad said aru, et ma olen olemas. Kõik see tuli sellest, et ma tahtsin saada õpilasesindusse, keegi polnud mind hoiatanud, et Manon tahtis olla ainus kandidaat. Ma sain ainult ühe hääle ja isegi see polnud minu enda oma (aitäh, Clelia), aga ma ei saanudki aru, miks kaksikud nii vastikuks muutusid. Nojah, kuna nad pole eriti targad, siis panevad nad mulle ainult jalga taha ja pilluvad sööklas saiakuulikesi vastu mu pead, aga ikka oli parem, kui nad mind üldse ei märganud.

Rääkisin sellest jõuluvaheajal õele mitte selleks, et kituda (ma pole mingi kitukas), vaid ta oli sellest kuulnud Nahima vennalt (tema on küll kitukas). Käskisin tal vanduda Grand Corps Malade’i4 nimel, et ta kellelegi midagi ei ütle, ta lubas, aga siis püüdis ta kaksikud kooli ees kinni, vaene Grand Corps Malade! Ta ütles neile, et ma olen kurb, et see teeb mulle haiget, et nad peavad järele jätma, nad ise teeksid oma õe kaitseks sama. Nad olid näost täitsa punased, pead salli sisse peidetud, nad noogutasid. Juliette lubas, et ei kiusa mind rohkem, Manon palus vabandust. Järgmisel hommikul narris terve klass mind kitukaks (ma ei ole kitukas). See oli esimene ja viimane kord, kui ma oma õele saladuse usal

Vabandust, Marcel, pidin pastakat vahetama, teine sai tühjaks. Tegelikult pean nüüd minema, sest kohe algab „Thalassa”5.

Kaksikud pole mind juba mitu nädalat tüüdanud, ma ei teagi, miks, ma pole küsinud. Kuni täna hommikuni, kui pidime keemias ühe katse tegemiseks paaridesse võtma ja Mathis ei läinud Clelia juurde, vaid tuli minu kõrvale. Asi on selles, et Mathis on Manoni poiss, seda teavad kõik, nad on kõik vahetunnid suudpidi koos nagu akvaariumi puhastajad kalad. Igatahes vaatasin seljataha ja Manon saatis mulle vihase pilgu, naeratasin kergelt, umbes nagu tahaks öelda: „Ära muretse, ma ei puuduta teda!”, aga Manon näitas mulle keskmist sõrme ja arvas vist, et ma irvitan tema üle.

Vahetunnis istusime Cleliaga hoovis paviljonis, kaksikud tulid meie juurde ja küsisid, mis mul viga on. Vastasin, et mul pole midagi viga, sest ei olnudki, aga Manon ütles, et minu viga on see, et ma siin olen. Vastasin, et väga naljakas, et kus ma siis olema peaksin, ta kortsutas kulmu, nii et ma üritasin talle selgeks teha, et mul on Mathisest täiesti suva, mul on teised eesmärgid kui endale kuuendas klassis poiss leida, pealegi selle poisi suu haiseb räigelt, ta sööb vist hommikuti sinihallitusjuustuvõileibu, nii et Manon võib rahulik olla. Juliette pahvatas korra naerma, Manon käskis tal vait olla ja kükitas siis minu ette, ta pani oma näo minu oma lähedale, ma tundsin, et sinihallitusjuust kandub vist süljega sama hästi edasi kui angiin, ja sosistas, et ma olen lits nagu mu õdegi.

Ma ei tea, mis mul hakkas, võib-olla oli asi laamade saates, mida ma olin nädalavahetusel vaadanud, igatahes sülitasin talle suure laraka vastu vahtimist. Juliette haaras mul juustest kinni, Clelia võttis Juliette’i juustest kinni, Manon võttis Clelia juustest kinni, mina võtsin Manoni juustest kinni ja me olime niimoodi, kuni kell helises ja me läksime geograafiasse.

Ma ei tea, mida ta Chloé kohta tahtis öelda. Ma tean ju ise ka väga hästi, et mu õde on lollakas, aga lits ta ei ole.

Kalli, Marcel, ja head õhtut! Lily

PS. Ma ei ole kitukas.

„Emps, kõik on nii roheline!” hüüatab Lily.

Lükkan esimese käigu sisse, naeratan talle tahavaatepeeglis ja vajun siis uuesti oma mõtetesse.

Lõin summad kokku. Kõigi võlgade maksmiseks oleks mul vaja 12 689 eurot. See ajas mind nutma. Juba mitu kuud, sellest ajast saati, kui sain aru, et ma ei roni sellest august kunagi välja, sellest ajast saati, kui mu magu vaevavad haavad ja und painajad, olen ma pead liiva alla toppinud. Milleks astuda vastu vaenlasele, kes meid niikuinii seljatab?

Lakkasin mõtlemast päeval, kui kunagi kahe peale võetud laenude refinantseerimiseks – ma ei suutnud kuumakseid üksi tasuda – kirjutasin alla uuele laenule, mille intressid olid suuremad kui põhiosa. Ma ei kontrollinud enam oma pangaarvet, mille iga makse tagasilükkamist, iga arvelduskrediiti vürtsitasid pöörased tasud. Ümbrikke ma enam ei avanud. Ei võtnud vastu kõnesid tundmatutelt numbritelt. Kuude viisi olin osa elust välja lülitanud. Ärkamine on valus. See maksab 12 689 eurot.

„Kohal!” karjatab Lily.

Pargin auto isa maja ette, kui kojamehed vapralt paduvihmaga võitlevad. Chloé on mu kõrval ennastunustavalt telefoniekraani vahtinud alates sellest, kui kodust tulema hakkasime.

„Chloé, me oleme kohal.”

„Tore.”

„Võta end kokku, vanaisal on hea meel teid näha.”

Ta kehitab õlgu ja päästab turvavöö lahti. Ta lõug väriseb.

„Mis viga, kullake?”

„Mitte midagi,” vastab ta, pingutades ilmselgelt, et pisaraid tagasi hoida.

Silitan ta põske.

„Kindel?”

„Lõpeta, emps, ma ütlesin, et mul pole midagi viga.”

Ta läheb autost välja, lööb ukse kinni ja läheb õe järel maja poole, hoides kotti pea kohal.

Isa ja ta naine Jeannette teevad kõigile neli põsemusi, kui kolmest peaks väheks jääma. Nende naeratused on nii laiad, et tarkusehambad on näha.

„Me nii ootasime teid, tahame teile midagi näidata!” teatab isa erutunult.

Jeannette tema kõrval plaksutab käsi. Viimane kord, kui neid sellisena nägin, olid nad just lasknud teineteise nime südame kohale tätoveerida. Musuke ja Tibuke.

Isa avab klaasukse ja kutsub meid aeda.

„Tulge minu järel!”

„Vanaisa, õues sajab,” tõrgub Chloé.

„Natuke tibutab,” vastab Jeannette meid õue lükates.

Majanurgal annab isa märku, et me seisma jääksime.

„Olete valmis?”

„Jah!” hüüatab Lily.

„Oota!” segab Jeannette vahele. „Kas laseme neil arvata?”

Isa nõustub, ise erutusest värisedes. Musuke ja Tibuke on mängulusti täis.

„Ostsite koera?” pakub masenduse äärel Chloé.

„Tiigri?” läheb Lily ettevaatlikult kaugemale.

„Uue auto?”

„Soojem, Anna!” vastab Jeannette. „Midagi suuremat kui auto!”

„Kosmoselaeva?” pakub Lily.

„Haagissuvila?”

Isa pilgutab silmi. Ta lubab meil edasi minna ja ajab siis käed laiali:

„Tadaaaa!”

Tema taga seisab uhkelt vägev valge sõiduk. Isa paneb Jeannette’ile käe ümber, Jeannette nurrub mõnust.

„Me otsustasime endale pensionipõlveks kingituse teha, kavatseme suvel Itaaliasse sõita. Masin pole uus, aga pole kümmetki aastat vana, me ei saanud sellist võimalust mööda lasta! Tulge, vaatame sisse ka!”

Ta keerab ukse lukust lahti ja palub meil astuda ratastel puhkemajja, käskides enne kingad ära võtta.

Masin on seest väike, aga funktsionaalne. Seal on üks ruum kahekohalise voodi ja kõiksugu riiulitega, puhkenurgake, mille istme saab voodiks lahti teha, pisike köök ja isegi dušikabiin, kuhu peaks pool minu jalast ära mahtuma küll.

Musuke ja Tibuke, kelle laubad tilguvad vihmaveest, ootavad meie reaktsiooni. Annan tüdrukutele peaga märku, millest nad kohe aru saavad, ja hüüatan siis ise vaimustunult:

„See on küll imeline, teil saab siin väga mõnus olema!”

„Ja nii ilusad kardinad!” jätkab Chloé, silitades suurte kollaste õitega kangast.

Lily laseb pilgul inspiratsiooni otsides haagissuvilas ringi käia ja äkki läheb tema nägu särama.

„Väga praktiline, siin on nii vähe ruumi, et te saate samal ajal süüa teha ja kakal käia!”

Kui me pärast külluslikku lõunasööki elutuppa kohvi jooma suundume, läheb Chloé üksi raamatukogutuppa. Terve söögiaja kõikus tal tuju üles-alla ja ohjad olid ta telefoni käes. Iga kord, kui ta seda vaatas, särasid tal silmas kas pisarad või rõõm. Teismeline on nagu muutlik ilm.

Kui ma tema juurde lähen, istub ta patjadel, käes „Vihurimäe”.

„Kuidas läheb?”

„Hästi,” vastab ta pilku raamatult tõstmata.

Istun ta kõrvale.

„Sa tead, et sa võid minuga rääkida?”

Ta kehitab õlgu.

„Sa ju tead seda, Chloé?”

„Ma tean, emps, aga…”

„Aga mida?”

„Ei midagi.”

„Mis on, kullake?”

„Ei midagi, kõik on hästi, emps. Kas sa võiks mind lihtsalt kallistada?”

Loomulikult võin ma sind kallistada, minu suur lapsuke! Ajan käed laiali ja ta surub end minu vastu, nina vastu mu kaela ja juuksed mu nina kõditamas. Ta on jälle mu lõhnaõli varastanud.

Chloéle on alati meeldinud, et ma teda kallistan. Väiksena jäi ta magama ainult minu kaisus. Igal õhtul, kui magama läksin, oli ta meie voodisse pugenud. Tema isa ajas see närvi. Mina torisesin natuke, kuid nautisin samal ajal neid hellusehetki, sest teadsin, et see kestab nii lühikest aega. Vahel tuleb Chloé siiani öösel mu kaissu, tuues ettekäändeks halva unenäo või kõhuvalu. Enam ei tõrele ma temaga, kergitan tekki, lasen ta soojemale poolele ega ütle, et tal pole tarvis vabandusi otsida.

Ta tõmbub õrnalt eemale, sätib juukseid ja asub siis uuesti lugema. Tõusen vaikselt püsti.

„Sa tead, et ma olen olemas, kui sul on vaja rääkida.”

Lähen raamatukogutoast välja ja tõmban ukse enda järel kinni. See on juba peaaegu täiesti sulgunud, kui minuni jõuab Chloé hääl.

„Kui sa just tööl ei ole.”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.