Читать книгу Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata онлайн

5 страница из 6

Olen just aknakatte alla lasknud, kui Tony mulle oma kabinetist viipab. Lähen tema juurde ja istun tema vastu.

„Sa tead, Anna, et sa oled minu arvates väga tore inimene.”

Situs inversus. Tõotab halba.

„Kaua sa oledki siin töötanud? Kümme aastat?”

„Neliteist.”

„Neliteist, aeg lendab. Mäletan siiani sinu tööintervjuud, sa olid nii…”

„Lähme asja juurde, Tony!”

Ta masseerib sõrmeotstega oimukohti ja ohkab.

„Estelle kaotas töö, ma tahaksin ta tööle võtta.”

„Ah, mul hakkas kohe kergem, ma arvasin juba, et sa tahad rääkida mingist halvast uudisest! Ausalt öeldes pole ma kindel, et see sinu naise seisukohast parim mõte oleks, aga lõppude lõpuks on see sinu mure. Millal ta alustab?”

Ta vangutab pead.

„Ma tahaksin ta tööle võtta sinu asemele, Anna.”

Kulub mitu sekundit, kuni see teadmine mu ajju jõuab.

„Mis mõttes minu asemele? Sa ei saa seda teha!”

„Ma tean, mul pole ainsatki põhjust sind vallandada, ehkki kui hästi otsida, leiab alati midagi. Aga ma ei hakka seda tegema, sa pole seda ära teeninud. Mul on sulle ettepanek: meie teed lähevad sõbralikult lahku, me jõuame omavahel kokkuleppele ja ma annan sulle tänutäheks väikse ümbriku.”