Читать книгу Tagaaetav онлайн

4 страница из 18

Kui Miff üldse tundis sugulust mõne elusolendiga, siis olid selleks pimeduse katte all jäätmetes tuhnimas käivad rebased. Või kassid. Kassid meeldisid Mifile ja talle tundus, nagu oleks tal nendega palju ühist.

Öösiti ei teeselnud kassid enam mõnusaid kodukiisusid – üht osa korrastatud maailmast – ja muutusid metsikuks. Nad vupsasid välja kassiluukide kaudu, mille heasüdamlik pererahvas oli tagaukse sisse paigaldanud, lahkudes kodust klanitud, toidetud ja hellaloomuliste perekonnaliikmetena. Juba enne lähima lillepeenrani jõudmist moondusid nad jahti pidavateks väikesteks, kuid väledateks ja halastamatuteks kiskjateks. Nad tajusid teraselt pisimatki heli ja liikumist, haistsid vaevumärgatavamaidki lõhnu ja olid varustatud tolle nimetu meelega, mis hoiatas neid ohtude eest. Ning siis alustasid nad uitamist täiuslike sportlastena, ronisid vaevata müüri, tara või puu otsa ja pugesid läbi kitsaste avauste, millest isane inimloom oleks saanud hädavaevu üksnes käe läbi ajada.

Pimeduses teineteisest möödudes ei teinud kass ja Miff teisest eales väljagi ja läksid kumbki omaenda asju ajama. Aga erinevalt Mifist muutusid kassid pärast oma metslasevaistude rahuldamist enamasti taas kodukiisudeks ja sörkisid õdusasse koju, et seal päev läbi rahulikult tukkuda. Ta siiski ei kadestanud neid. Ta mõtles vahel, et kas või osalise kodustatusega nõustudes on need kassid ennast maha müünud.