Читать книгу Tagaaetav онлайн

8 страница из 18

Sellegipoolest avastas ta oma nördimuseks, et ta ei ole seal tänasel varahommikul esimene külaline. Mitte et esimesena saabunu oleks seal olnud selsamal põhjusel kui tema ise. Ei, too teine külaline – oli ta siis, kes ta oli – oli jõudnud kohale puhta, läikivmusta ja uute numbrimärkidega BMWga, mis nägi välja nii, nagu oleks see äsja müügiesinduse uksest välja sõitnud. Auto välimus ei sobinud siinse kandiga ja selle siinolek oli seletamatu.

Ta oleks muidugi pidanud otsa ringi keerama ja võimalikult kähku sündmuspaigalt lahkuma. Paraku vähemalt sellel korral ei usaldanud ta oma vaiste. Ta jäi kohale. Pärastpoole pani Miff mõnikord imeks, miks ta lihtsalt jalga ei lasknud. Inimlikust uudishimust? Või seepärast, et auto sealviibimine oli tema meelest kuidagiviisi solvav? Autol polnud sinna kindla peale mingit asja.

Juht oli peatanud oma sõiduriista ühe hoone avatud küljeukse ees. Miff mäletas, et tavaliselt oli talle paistnud, nagu oleks see uks kõvasti kinni. Ühtlasi teadis ta ka, et selle takistuse tugevus oli pelgalt silmapete. Lukk oli katki. Lukku ei olnud lõhkunud tema, vaid seda oli teinud veidi aega tagasi keegi teine. Et hoonesse pääseda, tuli kõigest õlg ukse vastu toetada ja kõvasti suruda. Siis avanes uks kriiksudes piisavalt palju, et ennast selle vahelt sisse litsuda. Päris lahti uks ei läinud, sest selle taha oli kuhjatud igasugust kola. Aga see avanes siiski piisavalt selleks, et inimene sisse pääseks. Miff oli vihmastel pärastlõunatel kohalikus raamatukogus säärastest asjadest lugedes teada saanud, et niisugusel juhul on tegemist kinnisasjal viibimisega ilma omaniku loata, mis kujutab endast väärtegu. Avalike raamatukogude süsteem on imetore asi. Sa istud raamatut lugedes raamatukogus ja kui sul on õnne, ei tülita sind keegi. Ka BMW juht tegeles praegu loata viibimisega – või vähemalt jõudis Miff sellisele järeldusele.