Читать книгу Tagaaetav онлайн

6 страница из 18

Päris tõega kõige õnnelikum oli ta tegelikult öösiti. Öösel ei olnud vaja teeselda. Sa tohtisid olla sina ise. Ta hoidus kõrvale joodikute eest – nemad on alati ettearvamatud ja nende puhul ei või iial milleski kindel olla. Mõnikord tuigerdavad nad äsjast õhtut taas läbi elades kodu poole ja pillerkaaritajatest sõbrad huvitavad neid rohkem kui paadialused. Mõnikord nad pudenevad kõrtsist või klubist välja korratu puntrana ja kargavad otsemaid lähimale inimesele kallale, ilma et mäletaksid hommikul, miks nad seda tegid. Mõnikord saab joodik hakkama jõhkra naljaga ja magajat kasutatakse märklauana. Joodikuid vihkaski Miff kõige rohkem.

Öösiti võis muidugi näha igasuguseid asju. Aga sa hoidsid nende suhtes alati suu kinni. Seda peeti enesestmõistetavaks. Ta oli üsna mitme elukutselise murdvarga teretuttav. Tema ei seganud neid ja nemad ei muretsenud tema pärast.

Ta oli jõudnud ühte linna hooletusse jäänud kantidest. Kunagi oli siin olnud toimekas väikekäitiste piirkond. Nood ettevõtted olid juba ammu tegutsemast lakanud. Kuni linnakavandajad aru pidasid, mida siinse ala ja hoonetega peale hakata, langes see pikkamisi hüljatusse. Lagunenud katuste kaudu tungis vihm sisse. Aknad olid katki ja kohati laudadega kinni löödud. Esimestel korrustel tungisid majadesse umbrohi ja metsloomad. Vahetevahel leidus siin ka inimolendeid – oli nii võimude ja ebamugavate küsimuste eest kõrvale hoidjaid kui ka selliseid inimesi nagu Miff. Või mitte just täpipealt selliseid nagu Miff, kes ei tahtnud jagada oma peavarju ohtlikuks muutuda võivate tüüpidega, olgu nad siis ennast ainetest jaburaks pruukinud narkomaanid või olematu „kogukonna hoolekande” vastutada jäetud skisofreenikud.