Читать книгу Tagaaetav онлайн

10 страница из 18

Paokil ukseni jõudes jäi ta seisma ja kuulatas. Esialgu ei kostnud seest midagi ja ta pidas endamisi aru, kas too keegi pole ehk juba hoonest väljunud ega uita ringi ümberkaudsel territooriumil. Mifil oli sama palju õigust seal viibida kui temalgi. Tegelikult polnud tõenäoliselt kummalgi mingisugust õigust seal viibida. Mifi hinnangul olid nad nii või naa võrdväärsed. Ta nihutas ennast lähemale ja asetas kõrva ukseprao juurde. Ta ei kuulnud mingisugust liikumist. Ta otsustas riskida ja puges hääletult läbi avause hoone pimedasse sisemusse.

Hoone sisemus lehkas. Naljakas küll, mõtles Miff, sest kui ta viimati siin käis, ei häirinud mingi hais teda põrmugi. Nüüd aga oli seda rõskuse, rotikuse ja lagunemise lehka ning kõigest mädanevast tekkivate mürgiste aurude vänget vinet tunda väga tugevasti. Samasugust hõngu õhkub vahel pärast kõva vihmasadu vanadelt kalmistutelt, sest muld muutub siis poriks ja hakkab raskena vajutama sellele, mis lebab all, ning gaasid kerkivad ülespoole. Keegi peakski kogu selle maja maha lõhkuma, mõtles ta. Võib-olla ongi BMW omaniku mõte õige, kui ta on tõepoolest mingisuguse projekti jaoks ringi nuuskima tulnud kinnisvaraarendaja. Lükake enne prügihunnikuks muutumist see lagunev laohooneraibe buldooseritega kokku, tehke plats puhtaks ja pange püsti kortermaja. Miks ka mitte?