Читать книгу Tagaaetav онлайн

13 страница из 18

Miff viskus ettepoole, komistas ja tajus ühel kabuhirmuga täidetud hetkel, et ta kukub pikali. Ta rabeles parajasti poris, kui mees taas temani jõudis. Teda tabas uus hoop, kuid ta sai käsivarre veel õigel ajal ülespoole paisata ja löögi jõudu osaliselt leevendada.

Miff sebis neljakäpakil mööda maad edasi ning suutis siis jalule tõusta ja end ringi keerata. Nad vaatasid sekundi murdosa jooksul teineteisele otsa. Miff nägi valgeid moondunud näojooni, mis olid täidetud kohutava raevu ja otsusekindlusega. Ta mõtles: „Ta tahab mind tappa. Ta tahab kuradima kindlasti mind tappa …”

Veri tema soontes muutus viivuks jääks. Ta oli hirmust tardunud. Siis pistis Miff jooksu. Ta jooksis nii, nagu polnud varem ealeski jooksnud. Tänaval elades oli ta nii mõnegi korra kitsikusse sattunud. Aga oma elunatukese pärast ei olnud ta veel kunagi kartnud. Ta pidi ründajast kiiremini jooksma või ta üle kavaldama, sest muidu on tema, Miff, surmalaps.

Siin, väljas, olid tal siiski eelised. Ta tundis seda linnakõnnumaad, ta teadis selle nurgataguseid, ummiktänavaid ja hoonete vahele jäävaid käike ning sibaski nüüd mööda neid nagu põgenev kass. Ta jõudis selle hüljatud kinnistu taha jäävasse piirkonda ja võttis suuna läheduses paikneva elamuarenduse aedadele. Miff teadis, et ta peab tänavaid vältima, sest jälitaja võis tagasi minna, autosse istuda ja seejärel lihtsalt seni ringi sõita, kuni näeb Miffi ja saab ta alla ajada. „Aga jalgsi, sõbrake, ei ole sul mingeid võimalusi,” teatas Miff jälitajale hääletult. Ta ronis üle tarade, saatis lendu aiakaunistusi, tormas kilina ja kolina saatel vastu õuegrilli ja sumpas läbi kalatiigi.