Читать книгу Tagaaetav онлайн

15 страница из 18

„See oli siis tüdruk?” küsis tema läheduses üks hääl. „See surnu, kelle nad leidsid?”

„Nojah, aga ma ei tea, kes ta on, ja minu arvates ei tea seda ka veel politseinikud. Keegi rääkis, et ta oli surnuks kägistatud!” kostis vastus.

„Ja vanasse laohoonesse visatud?” Küsimuste esitaja oli üks uskmatu Toomas.

„Ma ju rääkisin sulle! Täna hommikul vara oli seal mingisugune mürgel ja paar kutti tormasid lao taga läbi tagahoovide. Mitu inimest kuulsid neid ja isegi nägid. Üks nendest on minu sõber. Ta oli just alla kööki minemas, et veekannu sisse lülitada, kui kuulis seda madinat ja vaatas välja täpipealt parajal ajal, et näha, kuidas üks naljavend tema kivist Veenuse jalaga ümber lõi.”

„Kivist mille?” kõlas umbusklik reageering.

„Veenuse – tead ju küll, see on üks säherdune jumalanna, kellel ei ole seljas mitte midagi peale kangatükikese. Sõber on üksjagu raevu täis. Ta maksis tolle Veenuse eest kakssada naela. See ei ole isegi marmorist või millestki niisugusest, vaid miskist kunstsegust.”

„Kakssada naela võltskivist Veenuse eest? Mis pole isegi mitte marmor! See sinu sõber on peast põrunud.”